14. aprill 1996
Jaga lugu:

Eesti majandus läbib üleminekuetappi

Eesti majandus läbib praegu üleminekuetappi, mis tähendab, et suhtelised hinnad liiguvad turutasakaalu suunas, varasem tootmine tootmise pärast korraldub ümber nõudluse järgi, välismajandustegevus vabastatakse piirangutest jm. Üleminekuprotsessis on kõik Ida-Euroopa endised sotsialismimaad, kusjuures üleminekuaja lõpptärminit ei ole keegi täpsustanud.

Eesti alustas majanduse reformimist ligi neli aastat tagasi ning pika majanduslanguse järel on saabunud kogutoodangu juurdekasv. Pööre toimus 1994. aastal ning eelmise aastaga kasvas Eesti majandus umbes 3%. Sisemajanduse kogutoodangu (SKT) suurenemist oodatakse ka järgnevatel aastatel, kusjuures see peaks jääma 4--5% tasemele.

Ehkki 5% aastas on vaid pool sellest majanduskasvust, millega hiilgavad näiteks Kagu-Aasia «uusindustriaalmaad», on viieprotsendiline SKT juurdekasv siiski suhteliselt hea, võrreldes Eesti tähtsama kaubanduspartneri -- Euroopa Liidu 2--3 protsendiga.

Miks Eesti majandus ei arene kiiremini, nii et kasv saaks väljenduda kahekohalise numbriga? Eriti kui veel arvestada tavapärasest kiiremat arengut, mis peaks järgnema murranguhetkele. Kapitali sissevool (ehk investeering) vabariigi majandusse on ju olnud vägagi märkimisväärne. Küsimus on selles, et majanduskasvu mõjutavad kõik komponendid, millel on väljund majandusprotsesside kulgu.

Neid tegureid on maailmas uuritud läbi aegade väga ulatuslikult. Korrelatsiooni on otsitud nii statistika kui mittearvuliste näitajate vahel. Tulemustest on kirjutatud raamatuid, väiksematest üllitistest rääkimata. Et riigi majanduskasvu ei saa üleval hoida vaid sisendite (kapital, tööjõud jt ressursid) jätkuva akumulatsiooniga, oli teada juba ammu enne nõukogude majanduse kokkuvarisemist.

Heido Vitsur juhib selle aasta 8. märtsi Äripäevas paari viimasel ajal avaldatud uuringu andmetele toetudes tähelepanu ühele olulisele probleemile, mida võib mõista kui «maariski».

Rääkides aga liberaalsest maailmavaatest, tasuks meelde tuletada Robert Barro 1991. aasta ulatuslikku ja väga laialt tsiteeritud uurimust majanduskasvu mõjutavatest teguritest. Andmed uuringu jaoks võeti ligi saja riigi kohta ning vaatlusperioodiks kujunes 26 aastat.

Selgus, et SKT kasv ühe elaniku kohta on märkimisväärselt positiivselt seotud inimkapitali esialgse tasemega. Inimkapital on see inimest muust loodusest erinevaks tegev nähtamatu väärtus, mis paneb muu hulgas kallid masinad käima, tööpingid töötama, arvutid arvutama.

Riigid ei jää vaesemaks lihtsalt sellepärast, et nad pole rikkad. Kui vähemarenenud riikide inimkapitali tase ühe elaniku kohta on suhteliselt kõrgem kui koguprodukti tase, peaksid vaesemad riigid rikkamatele kiiremini järele jõudma. Samal ajal ilmneb, et suurema inimkapitaliga riikides on kõrgem füüsilise kapitali investeeringu suhe koguprodukti.

Riigi poliitilisel stabiilsusel on suur tähtsus majanduskasvu ja investeeringute tagamisel, samas aga ei tule turuvapustused (nagu näiteks pangakriisid, suured hindade kõikumised) majandusarengule kasuks. Vitsur ei arendanud oma artiklis teemat valitsuse võimaliku rolli üle riigi majanduskasvu mõjutamisel. Oleks võinud küll.

Barro uurimusest selgub, et majanduskasv ühe elaniku kohta on üldiselt negatiivselt seotud riigisektori tarbimise suhtega SKTsse. See tähendab, et mida suurem osa kogutoodangust läheb riigieelarveliste kulude katmiseks, seda reeglina tagasihoidlikumaks kujuneb riigi majanduskasv.

Seoseid sektorite kaupa lahti arvutades ilmnes, et valitsuse kulutused haridusele ja riigikaitsele ei suurenda ega vähenda oluliselt kogutoodangu kasvu ühe elaniku kohta.

Põhjuseks võivad olla valitsusepoolset tarbimist tagavad maksud või muud turutasakaalu segavad hoovad, millega muudetakse näiteks investeerimistingimusi erakapitalile.

Samuti ei ole riigitarbimine otseselt seotud erasektori produktiivsuse kasvuga. Kulutused valitsuse programmidele vähendavad kogusäästu. Uuringu tulemustes ei ilmnenud kindlat seost majanduskasvu ja riigipoolsete investeeringute vahel.

Majanduskasv, mille aluseks on sisendite (mitte aga sisendi ühiku kohta saadava toodangu) suurenemine, muutub lõpuks majandusarengut kahandavaks. Pikemas perspektiivis on just meie produktiivsus ehk vana hea sõnaga tööviljakus see, mis määrab Eesti koha rikaste või vaeste riikide hulgas.

Kõrge tööviljakus eeldab omakorda kvaliteetset tööjõudu ja tasemel tehnoloogiat. Riiklike majanduspoliitiliste meetmete kujundamine nende kahe näitaja tagamisel on vähemasti niisama oluline kui valitsuse roll kapitali hankija ja investeerijana. Isegi olulisem, kui arvestada, et normaalset kasu toob vaid efektiivne investeering.

Jaga lugu:
Hetkel kuum