Riigieelarve: kuidas piirata raiskamist

Suurem osa Eesti peredest elab kokkuhoidlikult. Tulud on tagasihoidlikud, sellepärast püütakse igapäevaselt vähendada oma kulusid. Ka erafirmade eelarved on enamasti omanike regulaarse tähelepanu all. Kokkuhoidlike üksikisikute ja ettevõtete poolt makstavatest maksudest saadakse kokku põhiosa riigieelarve tuludest, mida siis aastaringselt meie kõigi hüveks kulutatakse.

Mõningatel perioodidel aastas on riigieelarve ajakirjanduse tähelepanu all. Siis saab ka maksumaksja teada, kuidas tema tegevuse tulemusena raha n-ö ühiskassasse laekub ja kuidas seda kulutatakse.

Riigieelarve panevad kokku ministeeriumide ja ametite tippametnikud, siluvad veidi ministrid ja valitsus, lihvivad ja võtavad vastu riigikogu liikmed. Kulutamist jälgib seesama väike ring inimesi, lisaks veel ka riigikontroll ja loodetavasti riigikassa.

Niisiis koondame suure osa oma vahenditest maksude näol (ligemale 40% sisemajanduse kogutoodangust) riigi kätte ja jääme lootma riigile. Kahjuks on see nii ka arenenud riikides, kusjuures riigieelarve kaudu jaotatakse neis riikides ümber veelgi suurem osa.

Eesti on väike riik. Vajalikud kulutused on kergemini mõistetavad, mõõdetavad, jälgitavad. Rahvas on suhteliselt haritud, vähemalt haritlased suudaksid eelarve koostamise-täitmise protsessis rohkem kaasa lüüa. Suhtelise vaesuse tingimustes on inimeste valmisolek suurem, et nõuda riigilt kokkuhoidlikkust. Neid eeldusi tuleks ära kasutada.

Olen seisukohal, et nüüd, kus rahandusministeeriumi juhtimisel on alanud uue 1997. aasta riigieelarve koostamine, peaksime selles protsessis märksa aktiivsemalt osalema. Ja ajakirjandus peaks riigieelarve hoidma oma regulaarse tähelepanu all. Et mitte jääda üldsõnaliseks, esitan alljärgnevalt mõne konkreetsema ettepaneku.

Esiteks, nüüd, kus 1995. eelarveaasta kokkuvõtted on olemas ja järgmise aasta eelarve kokkupanekuni veel mitu kuud aega, tahaks näha asjaosalistelt rohkem avalikku analüüsi. Tahaks näha sisulist analüüsi, mida üks või teine eelarveline asutus miljoneid kulutades saavutas, missugused on tulemused ja kas neid on piisavalt või vähe. Mind huvitab meie raha eest saavutatud tootlikkus.

Vajalik oleks teada, mida riigikontrolli ettepanekutest on senini ellu viidud, mis kavas ja mida ei arvestata ning miks.

Teiseks oleks paras aeg alustada diskussiooni järgmise aasta eelarve tulude suurendamise võimaluste üle. Sügiseti valitsuses ja aasta lõpus parlamendis jääb tulude pool tagaplaanile, põhiliselt vaieldakse kulude üle. Riigieelarve tulud olenevad otseselt majanduse kasvust. Kasvu kiirendamine vääriks enam tähelepanu. Kui makse mitte tõsta, tuleks enam käsitleda muude tulude suurendamist. Kuidas näiteks mõista, et käesoleva aasta eelarves kavandatakse tulusid riigivara kasutamise eest kümme miljonit, riigimaa renditasu kaks miljonit, tulu riigi vara võõrandamisest viis miljonit, eelarveliste pangakontode intressidest loodetakse saada neli miljonit jne. Kas meie vara ja vaba raha ei peaks rohkem tulu tooma?

Kolmandaks huvitab mind kokkuhoid, eriti aga raiskamise vähendamine. Toon vaid ühe näite. Riigi- ja kohalikest eelarvetest saab palka ligemale 140 000 inimest. Tasub jätkuvalt arutada, mida nende tööst saaks üle anda erasektorile. Kuid näite sisu on teine. Kõik need inimesed, lisaks õpilased, haiged, vanurid, sõjavägi jt viibivad päevast päeva ruumides, mida tuleb enamik aastast kütta. Tahaks teada, missugust edu on saavutatud eelarveliste küttekulude kokkuhoius ja kas me ei peaks sellesse rohkem investeerima, et raiskamist edaspidi vähendada.

Jään huviga jälgima, kui avalikult või varjatult, kui aktiivselt või passiivselt tuleva aasta riigieelarve koostamise protsess jätkub.