Riik ei suuna põlevkivitööstust

Ühe näitena riigipoolse juhtimise puudumisest olgu toodud kauplemine 1,3--1,5 miljoni tonni Vene põlevkivi impordi üle. On teada, et lähtuvalt kehvadest mäendustingimustest (sügavad kaevandused, õhuke kihind, madalam kütteväärtus), on Narva-taguse põlevkivi energia 1,5--2 korda kallim kui Eestis. Pikem on ka veotee kaevandustest Narvani. Ometi üritavad nad müüa odavamalt kui Eesti Põlevkivi. Tänu Vene riigi toele on see kahtlemata võimalik. Venemaa motiiv on selgelt poliitiline.

Lihtsad arvutused näitavad selgelt, et kui Eesti Põlevkivi saaks müüa 1,3 mln tonni (10% oma praegusest mahust) rohkem, saaks ta paremini koormata oma praegu vabu kaevandamisvõimalusi. Poolteise miljoni lisatonni kaevandamine läheks maksma umbes 30 miljonit krooni, mis teeks lisatonni omahinnaks 20 kr/t. Kui lisatonnid müüa maha hinnaga 30 kr/t, mis kataks ka veo- ja üldkulud, oleks see kaks korda odavam kui praegu kehtiv riiklik hind.

Seda ei saaks aga riigiettevõte teha, sest kehtestatud hinda ei trakteerita piirhinnana, s.o maksimaalselt lubatava hinnana. Põlevkivi müümist allpool riiklikult kehtestatud hinna taset käsitleks riigikontroll temale omasel viisil.