Riik ei suuna põlevkivitööstust

Täiesti erinevalt ennesõjaaegsest majandusministeeriumist ei tegele praegune ministeerium millegipärast põlevkivi kaevandamise korraldamisega.

Esimese Eesti Vabariigi majandusministeeriumis oli algul mäeosakond, hiljem mäeamet, kelle kompetentsi kuulus riigi mineraaltoormeressursi kasutamise juhtimine. Peamised valitsusepoolsed meetmed põlevkivitööstuse jaoks olid: kõrge amortisatsiooninormatiiv (20%), sisseseade vabastamine imporditollist ja ekspordisoodustused.

Sõjaeelne Eesti saavutas 1930. aastate keskel energeetilise sõltumatuse. 1937. aastast peale ületas põlevkiviõli eksport (rahalises väljenduses) kõikide kütuste impordi. Praegu juhib maavarade jaotamist keskkonnaministeerium, majandamist suunav organ puudub üldse.

Ühe näitena riigipoolse juhtimise puudumisest olgu toodud kauplemine 1,3--1,5 miljoni tonni Vene põlevkivi impordi üle. On teada, et lähtuvalt kehvadest mäendustingimustest (sügavad kaevandused, õhuke kihind, madalam kütteväärtus), on Narva-taguse põlevkivi energia 1,5--2 korda kallim kui Eestis. Pikem on ka veotee kaevandustest Narvani. Ometi üritavad nad müüa odavamalt kui Eesti Põlevkivi. Tänu Vene riigi toele on see kahtlemata võimalik. Venemaa motiiv on selgelt poliitiline.

Lihtsad arvutused näitavad selgelt, et kui Eesti Põlevkivi saaks müüa 1,3 mln tonni (10% oma praegusest mahust) rohkem, saaks ta paremini koormata oma praegu vabu kaevandamisvõimalusi. Poolteise miljoni lisatonni kaevandamine läheks maksma umbes 30 miljonit krooni, mis teeks lisatonni omahinnaks 20 kr/t. Kui lisatonnid müüa maha hinnaga 30 kr/t, mis kataks ka veo- ja üldkulud, oleks see kaks korda odavam kui praegu kehtiv riiklik hind.

Seda ei saaks aga riigiettevõte teha, sest kehtestatud hinda ei trakteerita piirhinnana, s.o maksimaalselt lubatava hinnana. Põlevkivi müümist allpool riiklikult kehtestatud hinna taset käsitleks riigikontroll temale omasel viisil.