ETK kavandab kaubamajaketti

ETK lagunemine polnud tõepoolest välistatud krooniaja alguses. Ka praegu peavad mõned kohalikud vürstid plaane täiesti omaette Eesti kaubanduses ilma teha. Kahjuks kõik veel ei mõista, et kaubandus peab Eestis kontsentreeruma, muidu ei suuda me välismaistele suurtele kaubakettidele vastu seista ja Eestis hakkavad hindu dikteerima hoopis võõrad mehed.

Mõnel väikelinna kaubandusjuhil tekib aeg-ajalt tunne, et juba lähebki hästi. Aga üksi ei suuda keegi midagi tõsisemat ära teha. Paratamatult tuleb kontsentreeruda.

Võin öelda, et 23--25 protsenti analoogjaeturust on ETK käes. Veel 1993. aasta alguses oli meie turuosa 15--17 protsenti. Oleme ostjaid juurde saanud tänu oma kaupluste ajakohastamisele ja süsteemi tugevdamisele.

Kaubamajade kett aitab kokku hoida logistilisi-, reklaami- ja juhtimiskulusid.

Osa pisemaid ETK poode on viimasel kahel aastal suletud, mõnel pool ei leita häid müüjaid, kahtlemata on tehtud ka möödalaskmisi ja valeotsuseid.

Tarbijateühistud täidavad valdades ka teatud sotsiaalset rolli, annavad väikestes maapoodides inimestele tööd. Leian, et majandusorganisatsioon ei pea lahendama sotsiaalprobleeme.

ETK jaoks pole rentaabel igas külas poodi pidada. Need ühistud, kes viimase kahe aasta jooksul pisipoode sulgesid ja suuremaid arendasid, on jõudsasti edasi läinud.

Mõnel pool kipuvad ETK liikmesühistud unustama, milleks nad on loodud. Tahetakse kaubanduse asemel arendada tootmist, luua oma kohalikke hulgiladusid, mis on täiesti mõttetu ettevõtmine. Tarbijaühistute põhiülesanne on siiski jaekaubanduse edendamine.

Väikesed poed võivad mõnda aega olla ETK poodide kõrval edukad, kuid lõpuks vallutab turu ikkagi süsteem. Seda teadis juba Joosep Toots.

Julgen öelda, et on küll. Näiteks Elva ja pankroti äärel olev Otepää tarbijateühistu liitusid ning tulemused on koos paremaks läinud.

Ühistute rohkuse tõttu on ETKs liiga palju administratiivtöötajaid. Keegi ei taha oma ametit maha panna ja eeskätt selle pärast sõdivad väikeste ühistute tegevjuhid liitumise vastu.

Integratsioon ja reformid on ETK kaubandussüsteemis möödapääsmatud ja nad toimivad.

Ajupotentsiaali on meil niigi vähe. Pole mõeldav, et igas ühistus suudetakse omaette parim müügistrateegia välja kujundada. Pole mõtet hakata jalgratast leiutama juba toimivasse süsteemi sissesulamise asemel.

Kõik tarbijaühistud on omaette juriidilised isikud, kellel on oma rahakott. Otsustamispiiride vähenemine ei meeldi ühelegi juhile. Ometi on Edu poodide kett hea eeskuju süsteemi tegevusest ja loodetavasti saab ellu viidud ka ETK kaubamajade keti loomine.

Paljuski on meil panga funktsioonid. ETK hulgisüsteem krediteerib jaevõrku. Juhtida tuleb tohutuid rahavooge, sest kaupu ei osteta kohe välja, vaid võetakse müügiks. Näiteks aprillis saavutas ETK hulgisüsteem 60 miljoni kroonise käibe. See teeb igal tööpäeval ligi kolm miljonit krooni. Sellist rahavoogu tuleb väga täpselt juhtida. Näiteks paaripäevane eksimine maksetähtaegades tekitab rahavoogudes suured augud, mida ei saa lubada.

Toidukaupade maksetähtaeg on 21 päeva. Selle ajaga peaks kauplus suutma sissevõetud kauba maha müüa. Tööstuskaupade puhul on maksetähtajad pikemad, aga neidki tuleb diferentseerida. Seni oli nii pesupulbril kui jopel sama maksetähtaeg, aga nende kaupade ringluskiirus pole võrreldav.

ETK hulgisüsteem teeb tihedat koostööd mitme pangaga. Paljud garanteerivad kaubatellimusi ning annavad väga suures mahus käibe- ja investeeringukapitali.

Muuta tuleb tarbijateühistute arusaama kaubandusest. Eriarvamusi on selles vallas väga palju ja see segab tööd. Maksetähtaegade ületamine takistab raha liikumise juhtimist. Tähtaegadest kinnipidamiseni tuleb jõuda.

Koos kaubamajadega tahaks tegeleda tõsisemalt tööstuskaupadega, eriti garderoobi- ja kodukaupadega.

Kodumaise toodangu müük suureneb pidevalt. Eesti toidukaup on konservandivaba ja hea kvaliteediga, aga kohati kaupmehele raskesti käsitsetav.

Pakendiga on paljud firmad küll juba kõvasti vaeva näinud, seda tööd tuleb jätkata. Pole vaja puukaste, kaubapakid peavad olema kergemad jne.

Tootja ei peaks tegelema laomajanduse, logistika ja jaemüügiga. Tootja peab tootma ja kaubandusorganisatsioonid peavad müüma. Tootmine ja kaubandus, hulgi- ja jaemüük pole Eestis veel korralikult integreerunud. Tootjatele on logistiliselt odavam kaup hulgimüüja kaudu jaevõrku paisata.