Eesti infonappus viib Saksa investorite huvi mujale

Asjaolu, et Eesti möödunud aastal lõviosa Ida-Euroopasse tehtud välismaistest otseinvesteeringutest enesele meelitas, ei ole riigi reformipoliitika edusamme silmas pidades imestama panev.

Samas on Saksamaa huvi Eesti kui investeerimiskoha vastu seni veel tagasihoidlik, ehkki välisinvesteeringud on saksa ettevõtete tänase investeerimis- ja tootmisstrateegia üheks olulisemaks teguriks.

1995. aastal saavutas Saksamaa välisinvesteeringute kogumaht rekordilise 50 miljardi Saksa marga taseme. See jõuline tõus Eestis aga ei kajastunud. Eestisse tehtud investeeringud moodustasid välisinvesteeringute kogumahust vaid kolm protsenti, millega Saksamaal kui investoril on Eestis teisejärguline tähtsus.

Ettevõtteregistri andmetel oli Eestis 1996. aasta 1. jaanuari seisuga 385 Saksa kapitali osalusega firmat, sh 131 firmat 100protsendilise saksa kapitaliga.

Tähtsamad Saksa investeeringud Eestisse tulevad Ruhrgasilt (osalus Eesti Gaasis), Alte Leipziger Versicherungilt ja Münchner Rückversicherungilt (osalus kindlustusfirmas Bico) ning käesoleval aastal samuti Dynamit Nobelilt (lõhkeainetehase rajamine koos Eesti Põlevkiviga).

Kuid lisaks suurettevõtetele otsivad võimalusi oma tegevuse laiendamiseks rahvusvahelisele tasemele ka keskmise suurusega ettevõtted. Viimaste puhul sõltub välisinvesteeringute tase eelkõige majandusharu spetsiifikast. Näiteks võib täheldada, et reas tööstusharudes, nagu masinaehitus või plastmassitööstus, kus Saksamaal tegutsevad valdavalt keskmise suurusega ettevõtted, on selles osas juba kaugele jõutud. Taolised majandusharud tuleks ära tunda ning tutvustada seal potentsiaale, mida Eesti kui investeerimiskoht eneses kätkeb.

Enamasti ongi just infonappus Eesti turu, selle võimaluste ning riskide kohta põhjuseks, miks saksa ettevõtted suunavad oma tähelepanu näiliselt huvitavamatele investeerimisvõimalustele. Osaliselt püüab infopuudust korvata Saksa majandusesindus Tallinnas, mis tutvustab Eestit mitte üksnes Saksa toodete importijana, vaid ka ahvatleva investeerimiskohana.

Eesti suhteliselt väikest turumahtu arvestades on selge, et turustrateegilised kaalutlused on siin vähem olulised. Kuigi uute turgude hõivamine on endiselt Saksa ettevõtete juhtmõtteks, on huvi Eesti kui investeerimiskoha vastu seotud eelkõige soodsate tootmisvõimaluste kasutamisega esmalt töömahuka tootmise puhul.

Tootmisprotsess muutub järjest rahvusvahelisemaks. Välismaiste otseinvesteeringute juurdevoolu Eestisse on võimalik suurendada, kui riigi eelised teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulgas täpselt määratleda ning ära kasutada. Eriti «tukuvad» potentsiaalsed võimalused uutes liidumaades. Ka eesseisvad erastamised annavad lootust, et Saksa ettevõtete huvi Eesti vastu suureneb. Kapitali juurdevooluks suurendaks veel maareformi kiirendamine ning välismaalaste töö- ning elamistingimuste liberaliseerimine.