19. mai 1996
Jaga lugu:

Kuidas firma kulul lauda osta

Firmajuht sooviks endale koju osta kirjutuslauda, kuid kannaks ostusum-ma meeleldi firma arvele. Firmajuhi koostöö raamatupidajaga on usalduslik ning viiamne on nõus selle asja ära korraldama.

Kuidas vormistada dokumendid nii, et maksuametnik ei suudaks tõestada, et tegemist pole firmale vajaliku kulutusega?

Põltsamaa piimakombinaadi tegevdirektorTaavi Aas:

Kõik sõltub summast. T?ekki on võima-lik ju ikka saada mingile asjale, ükskõik mis selle peal näidatud on. See ei ole küsimus. Tähendab, kui on suurem summa -- kirjutuslaud -- seda ei pea ju sel juhul kirjutuslauana võtma.

Kõige lihtsam on asi siis, kui midagi ostetakse ära, kantakse maha ja viiakse lihtsalt minema.

Sõltub firma omanikest muidugi, kas selline asi üles leitakse. Nemad kontrollivad, mis kulutusi on tehtud. Maksuamet vaevalt jõuab igat kirjutuslauda jälitada. Omanike eest on seda peita raskem. Kui nad tahavad, siis leiavad üles, oleneb muidugi ka summast.

See sõltub kõigepealt firmajuhi eetikast, kas ta ostab firma kulul endale kirjutuslaua. Eestimaal kaob palju suuremaid summasid ära kui tuhandekroonine kirjutuslaud ja mitte keegi ei saa jälile. Põhimõtteliselt on kõik võimalik, see pole mingi uudis.

Invicta arendusjuhtTiit Valm:

Raske küsimus. Ma ei tea, kuidas seda teha saaks. Kui juba ostes keegi annab mulle arve või t?eki mõne muu asja kohta, mis pole kirjutuslaud, võib-olla sel juhul.

Kui firmajuht püüaks inventari uuendamise kattavarjus endale uut lauda soetada, siis on küsimus selles, kui suur on ettevõttes kontrollmehhanism. Võib ju osta kümme kirjutuslauda ja tegelikult võtta neist kasutusele üheksa. Võib-olla osas firmades ei kontrollita, teistes jälle kontrollitakse, kas kontoris ikka on tõesti nii palju kirjutuslaudu. See sõltub sellest, kuidas kontrollmehhanism on üles ehitatud ja kui palju omanikud oma varast hoolivad ning kas nende poolt koostatud revisjon ikka oma tööd teeb või ei tee. Kui kontroll on lõtv, siis on ju kõik võimalik.

Tänasel Eesti turul saab firma juht selle peale minna võib-olla ainult kord. Suuri pettusi saab teha, kuid küsimus on selles, kas juht tahab olla juht ka kümne aasta pärast.

AboBase Systems juhatuse esimeesKaido Saarma:

See, et maksuametile peab midagi tõesta-ma, on sõltumatu sellest, kas direktor on tahtnud mingeid kulutusid kuskile kanda või mitte. Keerulistes olukordades tõlgendab maksuamet alati nii, kuidas on temale kasulik.

Kirjutuslauda püütakse firma kulul osta ilmselt ainult siis kui ettevõtlusega ollakse algusjärgus.

Kui jutt on maksude optimeerimisest, siis selleks on palju efektiivsemaid ja paremaid vahendeid.

Ma arvan, et enamik ettevõtjaid sellise asjaga küll ei tegele, oleneb muidugi firma arengufaasist. See risk ja jama ei tasu vaeva ära. Minu moto on selline: ära karda suuri väljaminekuid, vaid karda väikesi sissetulekuid.

Ma arvan, et maksupettustega kuigi kaugele ei jõua. Kui seda teha, siis mingil juhul ei tasuks seda teha kirjutuslaua tasandil. Kokku hoidmiseks on olemas efektiivsemaid vahendeid, näiteks kogu maksustatava tulu kandmine kusagile maksuvabasse piirkonda või sellised asjad.

Mida liberaalsem on maksuseadus, seda rohkem ka firmad ja ettevõtjad tegelikult kõiki makse maksavad. Ma arvan, et aeg, kui makse ei olnud popp maksta, hakkab ära lõppema.

Selliseid ringikantimisi on oluliselt suuremaid kui kirjutuslaud. Kui arvestada, et maksuametnikul on majanduslikud huvid, siis seda ta ei vaata. Olulisem on, et käibemaksud, aktsiisid ja kõik sellised oleksid makstud. Maksuametnik ei peaks minema kirjutuslaua tasandile, see peaks olema firmajuhi eetika küsimus.

- Teema on delikaatne ja mõni firmajuht ei soostunud sellest üldse rääkima. Firma kulul endale midagi koju osta pole lihtsalt ette nähtud.

Nagu märkis aga ühe ettevõtte juht, on tegemist väikeste raamatupidamise kunstidega, muud mitte midagi. Nii et paraktilisest küljest poleks asi kuigi keeruline. See, kas maksupettusega tegeldakse ja millisel tasemel seda tehakse, sõltub ilmselt arengufaasist ja juhtide eetikast. Kui mõni mees võib ainuisikuliselt tükikese riigist maha müüa, siis teine vaevleb probleemiga, kuidas elu kergendamiseks ja vahele jäämata endale firma kulul kirjutuslauda osta. Maksuraskustes vaevlev väikefirma juht haarab ilmselt kinni igast rahasäästmise võimalusest.

Väidetavalt on Eestis moraalikriis süvenemas ja vastutustundetus algab kõige kõrgemalt tasandilt. Kes pole üldse kunagi petnud, see polegi nagu õige inimene. Kui aga heita pilk mõne naaberriigi «kapsaaeda», võib tunduda, et asi polegi nii hull.

Jaga lugu:
Hetkel kuum