Katastroofiootus toidab

Paari aasta pärast ei jää ini-mestel Eestis muud üle, kui tõmmata valge lina ümber ja astuda vaikselt «Mu isamaa armast» ümisedes surnuaedade poole, kus põlluharijatest esivanemad on juba igavese rahu leidnud.

Taolist lootusetut stsenaariumi on asunud rahvale propageerima suurmajandite juhtidest ja Brüsseli kallistustest lummatud poliitikutest kaitsetollide ülistajad. Nendel aitavad õli tulle valada enesest lugupidavate ajakirjandusväljaannete põhimõttelagedust külvavad sulesepad, kelle arvates eestlaste haridus ja arusaamad maailma asjadest on ainult siis midagi väärt, kui neid on kinnistatud Kesk-Eesti arvukates sealautades.

Kõige selle taustal on Äripäeval heameel tervitada peaminister Tiit Vähi Tartu visiidi ajal tehtud avaldust, mille kohaselt Eestis kaitsetolle ei kehtestata. Kuigi selle avaldusega kogub peaminister endale rohkesti vaenlasi, on kiiduväärt, et leitakse julgust eirata kitsa ringi töötlejate soove, kes loodavad kaitsetollide abil tervet konkurentsi eirates tarbijate seljast üheksa nahka nülgida.

Kaitsetollide kehtestamise idee on olnud algusest peale vildak. Vaatamata emotsionaalsetele pursetele, mille krooniks on reedeses Sõnumilehes kellegi R. P. kirjutatud katastroofiennustus, ning lootes sageli ebamäärasele statistikale, millega püütakse oma nappivat kompetentsust kompenseerida, pole avalikkusele piisava põhjalikkusega suudetud tollide vajalikkust selgitada.

Ometi on siinkohal paslik kaitsetollide pooldajaid ka natuke kiita -- nad on edukalt osanud riigikodanikesse külvata arusaamatust ja ebakindlust. Ühelt poolt heietatakse maailmalõpust. Teiselt poolt vaatavad vastu faktid reaalsest elust, mis ütlevad, et Eesti on oma majandusarengult näiteks kõrgete tollimaksudega Leedust ja Lätist mitu aastat eespool.

Tollide kehtestamisest ei võida kohalik tootja. Talumees hakkaks piima ja liha eest saama endiselt niipalju raha, kui tema piirkonnas olevad töötlejad seda dikteerivad, sest väiketootmise puhul ei tasu toodangu kaugemalevedamine ära. Nagu näitavad praegused tendentsid, maksavad mitmed töötlejad talunikule täpselt nii palju ja nii tihti, et viimased ülearu tülikaks ei muutuks. Tollide kehtestamisel tõstab töötleja oma toodangu hinda, mis omakorda lööb tarbijate rahakoti pihta. Tarbijad aga, kelle valikuvõimalusi piiratakse, on sunnitud äraelamiseks nõudma suuremaid palku, tõstma hindu teenustel ja kaupadel, mida omakorda on vaja põllumehel. Nii juhtubki, et maamees seisab ühel heal päeval lõhkise küna ees -- raha nagu on, kuid masinate ja väetiste hinnad on tõusnud taevasse. Pangaintressidest ja üleüldisest inflatsioonist ei maksa aga rääkidagi.

Põllumajanduse subsideeri-mise ja toetamise üle võib väidelda lõpmatuseni, kuid viimaks tuleb meil tunnistada, et Eesti-sugune väikeriik ei suuda kinni maksta halba kliimat, nagu ei saa me paugupealt ümber kasvatada kolhoosikorra lörtsitud tööjõudu. Kuni meil võimaldatakse odavalt süüa välismaiste maksumaksjate kulul, tuleb seda teha. Lauslollus on arvata, et põllumajandus sellepärast välja sureb. Tõsised maamehed irvitavad juba ammu endiste punaparunite ponnistuste üle, kes on harjunud sellega, et riik nende äpardused kinni maksab.

Loodetavasti märkavad seda ka kaitsetolle ihkavad poliitikud. Niinimetatud soliidsed päevalehed peaks aga oma arvamusküljed katastroofihoroskoopidest puhtad hoidma.