5. juuni 1996
Jaga lugu:

Veidrikutest

Mulle teeb nalja see jant, mis toimus nädala alguses «riigireetur» Tiit Madissoni ümber. Eriti naljakad on kõrgete riigiametnike ja pressi surmtõsine reaktsioon. Mäletan, et 1991. aastal kavatses näiteks ka Jüri Toomepuu korraldada relvastatud riigipöörde, kuid tollal peeti seda vaid ühe veidriku väljaastumiseks. Nüüd aga arreteerib kaitsepolitsei Madissoni kui tõelise riigikukutaja. Selgub, et korravalvurite parimad jõud on mitmeid päevi jälginud üliohtliku kurjategija liikumist ja hoidnud olukorda oma kontrolli all.

Ühiskonnas on ikka leidunud hälvetega veidrikke, mõned neist elavad vabatahtlikult prügimäel, mõned peavad segaseid kõnesid rahvarohketes kohtades, mõned aga paljundavad riigivastaseid lendlehti. Kuni nende isikute tegevus püsib raamides, suhtuvad kaaskodanikud neisse sallivalt. Kui aga nende tegevus muutub häirivaks, siis kutsutakse appi korravalvurid või meditsiinitöötajad.

Ka Tiit Madissoni juhtumi puhul tulnuks pärast kirjade saatmist välissaatkondadesse karistada teda haldustrahviga ning kontrollida tema vaimset tervist. Ja press oleks võib-olla avaldanud veidriku aktsioonist sõnumi vaid paaril real.

Tegelikult teame me ju väga hästi, et Madisson ja temasugused ei suuda ka parima tahtmise juures riigipööret teostada. Sõja-väelise diktatuuri etteotsa võiksid pigem sobida Edgar Savisaar või Tiit Vähi, kuid ka see oleks praegust sotsiaalset olukorda arvestades vaid fantaasia, mille arendamine kuulub rohkem ilukirjanduse valdkonda.

Soovitaksin siiralt kõigile, kes kipuvad kummalis-koomilisi elunähtusi surmtõsiselt võtma, vaadata rohkem häid komöödiaid ning lugeda Oskar Lutsu loomingut. Kui aga Jüri Pihl peaks jätkama kaitsepolitsei parimate jõududega riigikukutajate paljastamist, siis jäävad riigimehed küll ise maailmale naeruks.

Jaga lugu:
Hetkel kuum