Spordihalli terviklikkus rõõmustab

Veebruaris uksed avanud Tallinna Spordihallis on laupäeva pärastlõunal hoolimata soodsast asukohast ja hinnaklassist üllatavalt vaikne. Tallinna moodsaim spordikompleks meelitab rahvast pigem tööpäeva õhtuti.

Kaua oodatud ja talvel lõpuks valmis saanud spordihallil on asukoha poolest vedanud. Kesklinn on kiviga visata, Tallinna tuiksoon Liivalaia tänav läheb lausa ukse alt mööda, pealinna suurimaid majutuskohti hotell Olümpia jääb viie minuti jalutuskäigu kaugusele. Teisalt on spordihalli surunud raudsesse haardesse konkurendid, kes samasuguseid keha harimise võimalusi pakuvad.

Korvpallurite meka Kalevi spordihalliga võrreldes on uuem ehitis avaram ja valgusküllasem. Ent suvel eelistaksin minagi staadioniringe joosta üle tee asuval keskstaadionil või tennist mängida üleaedsete juures Herne tänava väljakutel.

Arvestades meie vihmast suve võib just selline naabrus hoopis tõsiseid harrastajaid spordihalli katuse alla meelitada. Seda enam, et ventilatsioon on läbinud tuhandete külastajatega messi proovikivi. Kümmekond aastat tagasi spordihalli kohal asunud Kalevi kilehallist tuttav raske õhk ja kõrvades kumisenud puhurite undamine tunduvad täna ebameeldiva unenäona.

Kohalejõudmine pealinna ükskõik millisest punktist ei tohiks autoga aega võtta üle veerand tunni, kui just mõnes liiklusummikus närviliselt oodata ei tule. Hommikusel ja õhtusel tipptunnil aga see just Liivalaia tänava häda ongi.

Eksimist pole karta, sest iga enesest lugupidav spordisõber on vähemalt korra elus käinud kõrvalmajas Kalevi korvpallurite mängu kaemas.

Kes kodus mõtteid mõlgutab, kas minna spordihalli autoga või ilma, võib julgelt ratastel liikumise kasuks otsustada. Parkimisruumi on küllalt, majaesinegi on kevadel asfalteeritud ning kümmekond autot mahub lausa ukse alla. Auto saab jätta ka Staadioni tänava äärde. Hullem on lugu siis, kui ootamatult samal ajal mõni tähtis korvpallilahing juhtub olema.

Halli sisenedes üllatab meeldiv pisiasi, mis meie spordisaalides reeglina puudub. Üleriietest võid vabaneda juba garderoobis. Nüüd jääb veel otsustada, mil moel end liigsetest kilodest vabastada. Hall pakub võimalusi nii omaette nokitsejatele kui neile, kel mõõduvõtt sõpruskonnas esmatähtis.

Lõviosa hallist kuulub kergejõustikuareenile, kus võib joostes täiesti segamatult omaette mõtiskleda. Poolteist tundi kergejõustikuareenil liikumist maksab 12 krooni. Lapsed saavad kaks krooni hinnaalandust. Kahe lapsega perekond saab koos poolteist tundi rahmeldada 30 krooni eest. Kogu areeni üürimine tunniks ajaks läheb maksma 708 krooni.

Selle raha eest ei pea kogu aeg jooksma, vaid võib ka kuuli tõugata, kaugust hüpata jne. Instruktorite sõnul lubavad nad soovi korral teivashüpetki proovida. Selle harjutuse pelgan siiski liialt eluohtlikuks.

Jooksuovaali kaugemas nurgas on kaks väljakut. Seal on ruumi kõrvuti nii korvpalli kui tennist mängida. Tund aega korvpalli maksab 225 krooni ja tund tennist 140 krooni. Mõlema väljaku üürimine korraga on liidetavate summast veidi odavam, makstes 350 krooni.

Halli tribüüni all asub ka jõusaal, mis pole küll teab kui suur, kuid viiekesi veel kitsas ei hakka. Poolteist tundi muskli kasvatamist maksab 30 krooni. Kel pikem rammu kogumise kuur kavas, säästab raha, ostes kuukaardi, mis maksab 295 krooni.

Kel aga plaanis suurem üritus, saab üürida kogu halli tunniks ajaks 1062 krooni eest. Viimasel ajal pole enam kohanud spordiasutust, kes ei pakuks solaariumi, nii ka Tallinna Spordihall. 25 minutit kunstpäikest maksab 30 krooni. Pesemisvõimalused on igati kaasaegsed ja mugavad. Sooja vee probleeme ei tohiks ka suvel tekkida. Spordihalli ainuke vajakajäämine on kohviku puudumine. Sügiseks peaks see mure lahenema, aga täna tuleb veel riietusruumist otse autosse hüpata. Ehk siis osta 30 krooni maksev telefonikaart, millega helistades pitsa tellida.