10. juuni 1996
Jaga lugu:

Eesti Telefon koondab aastas ligi kolm ja poolsada töötajat

Intervjuu Eesti Telefoni turundusdirektori Margus Hundiga

Mis puutub minu tegevusvaldkonda, siis reklaami pool kattub võrreldes Raadio 2ga kaunis palju. Ühes pidin müüma eetriaega, siin aga tegeleme oma toodete ja teenuste müügiga.

Töökohavahetusel oli just raskeim ümber kohaneda personali suurusest johtuvalt. Kui Raadio 2s töötas mõnikümmend inimest, siis Eesti Telefonis on ligi kolm ja pool tuhat töötajat. Kui raadios keegi millegagi hakkama sai, ajasid asja ise joonde. Siin ei ole see võimalik, sest igale poole on väga raske jõuda.

Klienditeendinduse pool on vaja korda saada. Näiteks valearvet mäletab klient veel pikka aega. Parandada tuleb nii arveldust kui ka kliendi infosüsteeme. Sügisest tööle pandav uus arveldussüsteem peakski töö parandamisele tublisti kaasa aitama.

Meil on kavas koondada personalist kuni 10 protsenti aastas. See johtub võrgu juhtimise tõhustamisest, nii et kogu juhtimist on võimalik korraldada Tallinnast.

Samas tuleb ilmselt kõne alla osa töötajate ümberkoolitamine, kuna on tõusmas vajadus inimeste järgi klienditeeninduse poolel. Tuleb arvestada ka seda, Eestis on vähe telekommunikatsioonialaseid professionaale.

Kui palju inimesi kokku on kavas vähendada, on raske täpselt öelda. Kõnelda võib suhtarvudest. Kui praegu on meil ühe töötaja kohta 108 põhiliini, siis aastalõpuks on see kavas viia 123 liinini töötaja kohta. Arenenud riikides on 200--300 liini töötaja kohta.

Arvan, et turundusele ja müügile tuleks kasuks, kui eriõigused lõpetataks ära enne nende tähtaega.

Juba siis, kui omal ajal otsiti Eesti Telefonile partnerit, käisid siin erinevate firmade esindajad, kes soovisid mõne panni üles panna ja rahvusvahelise telefonside alal opereerima hakata.

See aga, kas konkurendid tahavad tulla igasse metsakülla, on kaheldav. Tõsisemalt pakub võimalikele konkurentidele kohaliku side osas huvi ilmselt vaid suuremad linnad, nagu Tallinn või Tartu. Vaid seal on konkurents võimalik. Maaside osas tuleb arvestada näiteks, et hõredalt asustatud piirkonnas läheb Ericsson RAS 1000 abil telefonside pakkumine abonendi kohta maksma 20 000 krooni.

Ilmselt on kõige huvipakkuvam just Tallinn, millest 80 kilomeetri kaugusel asub Helsingi. Ei ole muud vaja, kui tõmmata üles raadiolink ja side Helsingisse on olemas. Soomes on konkurents telefonside alal tihe ja on ka neid, kes piiluvad üle lahe Eestisse.

Kaabeltelevisioonifirmade tööd pärsib praegu sellekohase seaduse puudumine. Samas on selge, et kaabeltelevisioonifirmad on Euroopas põhilised konkurendid Eesti Telefoni taolistele firmadele. Samas on ebaselge, kui palju on Eestis inimesi, kes tahavad kaabeltelevisiooni vahendusel saada midagi peale telepildi ja on nõus selle eest maksma.

Oma mõju avaldab ka see, et elanikud, kel raha rohkem, üritavad asuda elama tiheda asustusega Musta- ja Lasnamägedelt hajusama asutusega piirkondadesse. Just sellistes rajoonides on tulusam seada üles kaabeltelevisioonivõrke. Seal aga tulevad kulutused võrgu abonendini viimiseks kõrgemad kui tiheda asutusega elamurajoonides.

Jah, valitsusside küsimust on arutatud ja teda peetakse üheks tõsisemalt võetavaks võimalikuks konkurendiks tulevikus.

Rahvusvaheliste kaugekõnede hinnad saavad minna ainult allapoole. Konkurents sellel alal on tihe.

Eestisiseste kaugekõnede hinnad langevad samuti. Mis puudutab aga kohalike kõnede tariife, mida subsideeritakse kaugekõnede arvelt, siis näiteks võiks tuua lätlased, kellel kohaliku kõne hind on 48 senti minutilt. Eestis on see olenevalt helistamise kellaajast 9 kuni 18 senti minut. Samas on igasugune hinnatõus poliitiline küsimus ning seda ei saa lahendada ainult majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt.

Telefoni liitumismaksud hakkavad äriklientide osas langema ja eraabonentidele tõusma. Eesmärgiks oleks nende ühtlustamine.

Omaette probleemiks on siin inimesed, kes on olnud telefonijärjekorras juba aastakümneid. Oleks ebõiglane nõuda neilt välja rohkem raha neist mitte olenevatest põhjustest lähtuvalt.

Ühe variandina tuleks kaaluda telefonimaksu arvestamist sõltuvalt järjekorras oldud ajast.

Telekommunikatsiooni valdkonnas toimub üle maailma üks suur ühinemine. Kunagi ei tea, kes kelle ära võib osta. Arvan, et meie seisukohalt oleks hea lasta 5--10 protsenti Eesti Telefoni aktsiatest vabale turule. Sellega saaks ettekujutuse, kuidas meid hinnatakse.

Mis puudutab võimalikku aktsiate müüki välisfirmadele, siis minu teada on endistest sotsmaade telefonifirmadest ainult Ungaris enamus aktsiatest müüdud välismaale.

Telekommunikatsiooni infrastruktuur on rahvuslikult seisukohalt siiski niivõrd tähtis, et targem on välisfirmat enamusaktsionärina vältida.

Jah, tõesti on olnud juttu võimalikust aktsiate müügist oma firma töötajatele. Kuid see ja ka võimalik aktsiate avalik müük ei tohiks aset leida mitte enne, kui kolme kuni viie aasta pärast.

Jaga lugu:
Hetkel kuum