Elukindlustus

Pool aastat tagasi üllatasin ühte elukindlustusagenti sellega, et ma pole oma elu kindlustanud. Pidin talle pikalt seletama, miks, kuigi ta mu vastusega kuidagi rahule ei tahtnud jääda, sest elukindlustus olevat jaapanlaste ja ?veitslaste jaoks sama mis leib. Jaapanlane kulutab elukindlustuse peale aastas 1903 dollarit ja ?veitslane 1692 dollarit eestlaste 2 dollari vastu. Kas eestlaste elatustase on peaagu 1000 korda madalam? Ei.

Elukindlustuse masinavärk ei ole käima läinud seetõttu, et riigikogu pole olnud võimeline välja töötama pensionisüsteemi, mille alusel saaks hakata oma elu kindlustama. Usun, et enamik tänaseid tööinimesi ei ole nõus vanaduspäevil saama praeguses vääringus näiteks 680kroonist abiraha, millega üksnes sooja talve korral on võimalik ära elada.

Ühiskond vananeb nii kiiresti, et need Lääne pensionisüsteemid, mis baseeruvad riiklikul raha ümberjagamise meetodil, on mitmel pool upakil. Põhjus selles, et maksumaksjaid jääb üha vähemaks, aga penisonitahtjate arv suureneb. Riik peab tagama rahvapensioni, kuid peab looma ka maksusoodustusi elukindlustuslepingute sõlmimiseks.

Kindlustuspreemiateks minev raha tuleb kiiresti tulumaksust vabastada, tulumaks tasutaks aga raha saamisel, mis õhutab tööandjaid lepinguid sõlmima ja vabastab riigi tülikast hädaliste koormast.

Riigikogu maadleb pensioniseadustega juba pikka aega. Eelnõusid on esitanud mitu erakonda, kes teineteist mahaviksimises süüdistavad. Sotsiaalminister Toomas Vilosius küll lubas, et mehed panevad pead kokku ja teevad asja ära, aga sinna on see jäänud. Võib-olla peaks iga kodanikku nii lähedalt puudutava seaduse loomiseks kokku kutsuma pensioniseaduse assamblee? Või suudab riigikogu siiski presidendivalimiste järel ka pensioniseaduse vastu võtta.