28. juuli 1996
Jaga lugu:

Miljonäriks rattaga

Surfamise jättis ta maha 1993. aastal, kuna ei näinud perspektiivi tulla maailma esimeste sisse. Tippsaavutuseks oli maailmameistrivõistluste 33. koht.

Eesti 1992. aasta Barcelona olümpia koondise liige ning 11kordne Eesti meister avastas enda jaoks jalgratta kui rahategemise objekti eelmisel aastal teadliku valiku tulemusel. Varem tegeles ta peamiselt purjelaua varustuse maale toomisega, siis aga võttis aja maha, analüüsis olukorda ning haistis potentsiaali.

1995. aastal oli tema spordivarustuse müügiga tegeleva firma käive 5 miljonit krooni, selle aasta lõpuks prognoosib ta firma käivet ulatuvat 10 miljoni kroonini, millest 80 protsenti annavadki just rattad.

Kuusing oletab, et 1996. aasta lõpuks on ta oma kaheaastase rattamüügimehe karjääri jooksul maha müünud Eestimaa teedele ja metsadesse 3000 ratast, nendest 2000 käesoleval aastal.

Ta ütleb, et Eesti turu omapäraks on see, et uute rataste seas domineerivad peamiselt nn mountainbike'id ehk mägijalgrattad. Nii et igast kümnest Eestis müüdud uuest rattast on üheksa mägirattad ja üks linnasõiduratas. Mujal maailmas on suhe pooleks.

Kuusing seletab seda sellega, et praegu kipub ratas inimeste jaoks olema ikkagi vahend lõõgastumiseks, mitte liikumiseks punktist A punkti B, ning jalgrattateede puudumisega.

«Praegu on linnas autode vahel rattaga sõitmine mõnikord eluohtlikki,» märgib Kuusing.

Kogu Eesti turu mahuks 1996. aastal prognoosib aktiivset elustiili pooldav ja harrastav Kuusing 10 000 kuni 12 000 mägijalgratast. Sealjuures võib turul tegijad jaotada kaheks: ühed, kes toovad sisse odavamaid rattaid muu nende poolt turustatava kraami seas, ning teised, kes üritavad spetsialiseeruda just rataste müügile, proovides rõhku panna tunnustatud firmanimede importimisele, kuid kes müüvad vajaduse korral ka odavamaid rattaid.

Müüdavad tooted võib jaotada aga kolmeks. Esiteks kallid firmarattad, millest Eesti turul on esindatud näiteks Kona, Marin, Scott, Schwinn, Trek. Teiseks odavamad, mõne tundmatuma firma poolt valmistatud, kuid suhteliselt kvaliteetsed rattad, nagu näiteks T?ehhis valmistatud rattad. Ning lõpuks odavad ja kehva kvaliteediga rattad.

«Mõnedel Hiinas valmistatud ratastel on isegi kuullaagri kuulid plastmassist,» nendib Kuusing.

See aga võib tähendada, et alla paari tuhande krooniga omandatud ratta eest tuleb veel samapalju välja laduda, et teda uuesti korda saada. Hea rattamehaaniku tund maksab 200 krooni, lihtsamate oma 100 krooni.

«Hea rattamehaanik on defitsiit,» märgib ta, lisades et kehv ratas kipub kasutuks muutuma peale ühte hooaega. Sageli põhjustab Kuusingu sõnul eksiarvamuse rataste hinna ja kvaliteedi suhte üle otsustamisel see, et inimesed on harjunud suhteliselt hea kvaliteediga vanade tugevate vene ratastega, kuid praegusel ajal kipuvad odavad rattad olema valmistatud väga nõrkadest metallisulamitest tehtud komponentidest.

Hea kvaliteedi ja hinna suhtega mägijalgratta saab kätte 3000--5000 krooniga, mis on vähem kui üks kümnendik Eesti olümpiavõistleja Alges Maasikmetsa ratta hinnast. Eesti kalleim mägijalgratas maksab 62 000 krooni.

1996. aastal 1000 ratast müüa plaaniva ASi Rademar juhatuse esimees Mart Juksar ütleb, et tavainimeste jaoks mõeldud kvaliteetsed rattad maksavad tavaliselt 3500--15 000 krooni. Kalleimatel ratastel on isegi ABS-pidurid ning amordid, mis teevad silmad ette autodelegi. «Eks igaüks ostab oma vajadustele ja rahakotile vastavalt» märgib Juksar, lisades, et paljuski on mägijalgrataste ostmishullustus ka moebuum.

Sedasi ei arva aga tänavu mais endale 6900kroonise mägijalgratta Scott Motion ostnud Tallinna Panga marketingispetsialist Anton Gans. Tema ütleb, et sõidab rattaga vähemalt paar korda nädalas ning tema arvates on rattaga metsas sõitmine suurepärane viis lõõgastumiseks ja sportimiseks samaaegselt.

«Kuid ilmselt järgmisel aastal tahan ma endale osta veidi parema ratta, mis pakuks rohkem võimalusi,» lisab Gans.

Jaga lugu:
Hetkel kuum