Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Motivatsioonist
Vaadates praeguseid seadusi, tuleb kurbusega tõdeda, et paljud neist tegelikus elus ei toimi. Parim näide on maareform, mille aeglane edasiveeremine Eesti kiiret arengut kõige rohkem takistab. Nagu märkis riigikogu liige Enn Tarto, oleks maareform tänaseks pidanud olema juba enam-vähem lõpule viidud.
Seaduste ja reformide rakendamisest tõuseks tulu Eestile tervikuna, kuid kahjuks mitte ametnikele, kes nende elluviimise eest hea peaksid seisma. Miks peaks riigiametnik ennast maareformi kiire elluviimise nimel rebestama?
Sama kehtib ka kohalike omavalitsuste kohta. Praegu on munitsipaalvõimu vallata arvestatav hulk hooneid ja maid. Linnaametnikud, kes iga päev suurte summade üle otsustavad, saavad suhteliselt madalat palka.
Seaduste loomine üksi ei taga veel teed õigusriigi poole. Sama hädasti on vaja süsteemi, mis tagaks seaduste rakendamise. Praegu jälgitakse vaid seda, et väljatöötatavad seadused võimalikult kõikide inimeste huvidele vastaksid ja neid vastuvõtvatele poliitikutele võimalikult vähe kriitikat kaasa tooksid.
Kui inimestel ei ole motivatsiooni oma tööülesandeid täita ja kui nende tööd keegi ei kontrolli, tekib korruptsioon. Praegu on kogu linnavalitsuse töö kontrollimine väikesearvulise revisjonikomisjoni õlgadel. Veelgi halvem on olukord riigikontrolliga, mis mõni aeg tagasi puhtalt poliitilistel eesmärkidel Eesti Panka kontrollima saadeti. Uskuda, et ametnikud oma kohustusi missioonitundest täidavad, on naeruväärne.
Võimalikult kiiresti tuleks hakata mõtlema reformide elluviimise tagamise peale. Ametnike isiklikest ambitsioonidest lähtuvad otsused toovad neid ülal pidavatele maksumaksjatele sadu kordi rohkem kahju kui investeeringud riigiaparaadi kont-rollsüsteemide täiustamisele.