Inimkõnet mõistvatest arvutitest

Eelmisel nädalal jäi mulle arvutiajakirjandusest silma hulk pealkirju, mis sihtisid kõik ühte teemat -- voice recognition ehk arvutid, mis suudavad inimkõnest aru saada, on märksa lähemal, kui me oskame arvata. OS/2 järgmine versioon koodnimega Merlin peaks olema suuteline reageerima lihtsamatele suuliselt antud käskudele. AT&T pakub, et kõnega juhitavad webileheküljed pole sugugi kauge tulevik ning Bill Gates selgitab, et kõnetundmine peaks loomulikult kuuluma operatsioonisüsteemi tasandile, sest siis ei pea igaüks seda uuesti ja uuesti leiutama -- ja väidetavalt pidavat Microsofti tase sellel alal erilist äramärkimist väärima.

Miks see kõik aga notebook-arvutite pakkumise juures on? Sest täna pakutavate arvutite kohta võiks öelda, et nad on kõnetundmiseks valmis -- neil on muu hea hulgas korralik protsessor ja helikaart, osal ka sisseehitatud mikrofon ja valjuhääldid. Kantavat arvutit on kindlasti veidi ebamugavam kasutada kui lauavarianti. Kasutajal võib tekkida vajadus kasutada teda tavalisest töölauast märksa ebamugavamates kohtades, kus niigi käed-jalad tööd täis.

Või teine variant, mis mulle endale eriti meeldiks -- nimelt see, et arvuti teeks ära tülika steno-töö ja kõik tarviliku kirja paneks. Mu enda masinakirjakiiruse üle küll suurt kurta ei anna, aga on hulgaliselt asju, mis selle taha püsima jäävad. Äärmiselt mugav oleks minna randa ja arvutiga tasakesi lobisedes tööd teha.

Niipaljukest siis eesseisvast tulevikust ja helist. Teine kohustuslik komponent täna pakutavate arvutite juures oli CD-lugeja olemasolu. Pean tunnistama, et eelmisel nädalal sattusin kokku ühe notebook'iga, mis muidu oli igati korralik, kuid kahjuks polnud tema kõvakettale erinevalt tootjate hulgas laialt levinud tavast kopeeritud Windowsi toorvarianti. Mis tähendab seda, et Windowsile mõne tarviliku komponendi lisamine osutub üsna põhjalikuks ettevõtmiseks. Sama probleem esineb ka täismõõdus arvutite puhul.

Ma olen korduvalt astunud CD-puudumise ämbrisse, vaatamata sellele, et igal eelneval korral olen endale kolm korda valjusti öelnud: «Peeter, ära palun unusta arvutisse Windowsi distributiivi kopeerimast veel enne, kui sa vana Windowsi rajalt maha võtad või hakkad võrgukaarti vahetama!»

Lisaks sellele on hea hoida ligi mõne kiviaegse Windowsi esimest flopiketast, sest kindlasti on nimelt see Windows, mis oli meeles kopeerida, upgrade-versioon, millele meeldib uurida, kas masinas on ka varem Windowsi olnud. Loomulikult, kellel meist siis oleks olemas flopiversiooni kaasaegsest Windowsist!

Lisaks tarkvarale muutub CD aga üha rohkem ka info kandmise vahendiks. Minu laual on hunnik laserplaate, kuhu olen talletanud kõik meie käest läbi käinud värvipildid. Tõenäosus, et keegi neid vajab, on üsna väike, aga piisab ühest kliendist, kelle slaide ei ole vaja uuesti skaneerida, ja kulutused hunnikule kettatoorikutele on tasa.

Arvatavasti on mul kalduvus vanakraamikogujaks saada, aga mulle meeldib vanu töid arhiveerida, ning CD puhul võin ma rahulikult iga kujundaja jaoks teha ketta varasemate tööde arhiiviga ja hoida kõvakettal ainult tõesti tarvilikku infot.

Kantava arvuti puhul on CD-l minu jaoks paar miinust. Ta võtab ruumi ja voolu, mõlemad on kantavuse seisukohalt kriitilised nõudmised.

Õnneks on modulaarse ehitusega notebook'ide puhul võimalik valida, mida parasjagu kaasa võtta ja mida mitte, vajadusel aga kiiresti masina konfiguratsiooni muuta.