Rootsi majandus kriiside kütkes

90 protsenti töötajatest on mõjukate ametiühingute liikmed, kelle nominaalpalka paisutav palgapoliitika on Rootsi peamiseks probleemiks. Kollektiivlepingute läbirääkimised, streigid ning omavaheline konkurents (keegi ei taha vähem lisa kui teised) on kannatajaks teinud töötajad ise -- tööpuudus on rekordiline. Sotsiaalhüvitusi kärbitakse, makse tõstetakse kõigile (nt haigus- ja pensionikindlustuses). Ametiühingud on omandanud kontrolli- ja kaasarääkimisõiguse ka paljudes ettevõttesisestes küsimustes.

Põhjaliku käsitluse ametiühingute vastutuseta võimust annab majandusteadlane prof em Ulf af Trolle (muu hulgas Bor?sväveri, Kreenholmi omanik) oma raamatus «Ett andf?tt liv» (1996) («Hingetuks joostud elu»).

Sajandi eest asutatud uuenduslikest ettevõtetest on saanud suurettevõtted, mille arv ei ole pärast II maailmasõda oluliselt kasvanud. Kaks eesrindlikumat ettevõtet IKEA ja Tetra Pak rändavad välja. Rahvusvahelistel Rootsi ettevõtetel on välismaal 500 000 töötajat, s.o üle 60% (1994) töötajate koguarvust. Välja viima on hakatud ka arendusosakondi, mis on eriti murettekitav tendents.

Rootsis oli lühike ja sügav panganduskriis, mis on möödas, kuid jättis jälje jätkuvale ehitus- ja kinnisvarasektori kriisile.

1992. a lõpus hakkas tööle majanduskriisi uuriv majandus- ja riigitegelastest koosneva komisjoni. Märtsis 1993 valmis põhjalik uurimus «Majanduse ja poliitika muutunud tingimused». Konstateeriti, et Rootsis ei ole mitte ainult kombinatsioon pikaajalisest majandussüsteemi ja -struktuuri kriisist, hiljutisest kinnisvara- ja finantskriisist ja lühiajalisest konjunktuurikriisist, vaid et paljud majandusprobleemid on tingitud varasematest poliitilistest otsustest ning reformide edasilükkamisest. Omajagu süüd on vananenud institutsioonidel ning riiklikul reguleerimisel.