Rootsi majandus kriiside kütkes

Rootsi põeb kriisi. Sisemajanduse kogutoodangult ühe elaniku kohta on kolmandalt kohalt langetud 15--20-le kohale maailmas. Tööpuudus on 15--20% (avalik tööpuudus 9%). Kiiresti kasvanud sotsiaalsektor ning rida tööstus- ja teenindussektoreid on piisava konkurentsita. Hiljuti avaldatud «majandusvabaduse» indeks asetas Rootsi 47. kohale.

Hilinenud valuutatehingute ja pankade kontrolli liberaliseerimine 80ndate lõpus koos maksureformi ning lõdva eelarvepoliitikaga süvendas eelarvepuudujääki, mis 1992.--1993. a moodustas 12--13% SKTst (tänaseks 5--6%). Usalduse kaotus viis Rootsi krooni kursi vabakslaskmisele, millele järgnes liigne devalveerimine -- algul 10 protsenti, mis kasvas 25 protsendile (nüüd 12--13%).

Kroonivastases spekulatsioonis mängisid oma osa fondide ja kindlustusseltside aktsia- ja valuutaspekulatsioonid. Aktsiabörsil kuulub neile üle poolte aktsiatest, mis kujutab endast lahenduseta probleemi enamikus turumajandusega riikides.

90 protsenti töötajatest on mõjukate ametiühingute liikmed, kelle nominaalpalka paisutav palgapoliitika on Rootsi peamiseks probleemiks. Kollektiivlepingute läbirääkimised, streigid ning omavaheline konkurents (keegi ei taha vähem lisa kui teised) on kannatajaks teinud töötajad ise -- tööpuudus on rekordiline. Sotsiaalhüvitusi kärbitakse, makse tõstetakse kõigile (nt haigus- ja pensionikindlustuses). Ametiühingud on omandanud kontrolli- ja kaasarääkimisõiguse ka paljudes ettevõttesisestes küsimustes.

Põhjaliku käsitluse ametiühingute vastutuseta võimust annab majandusteadlane prof em Ulf af Trolle (muu hulgas Bor?sväveri, Kreenholmi omanik) oma raamatus «Ett andf?tt liv» (1996) («Hingetuks joostud elu»).

Sajandi eest asutatud uuenduslikest ettevõtetest on saanud suurettevõtted, mille arv ei ole pärast II maailmasõda oluliselt kasvanud. Kaks eesrindlikumat ettevõtet IKEA ja Tetra Pak rändavad välja. Rahvusvahelistel Rootsi ettevõtetel on välismaal 500 000 töötajat, s.o üle 60% (1994) töötajate koguarvust. Välja viima on hakatud ka arendusosakondi, mis on eriti murettekitav tendents.

Rootsis oli lühike ja sügav panganduskriis, mis on möödas, kuid jättis jälje jätkuvale ehitus- ja kinnisvarasektori kriisile.

1992. a lõpus hakkas tööle majanduskriisi uuriv majandus- ja riigitegelastest koosneva komisjoni. Märtsis 1993 valmis põhjalik uurimus «Majanduse ja poliitika muutunud tingimused». Konstateeriti, et Rootsis ei ole mitte ainult kombinatsioon pikaajalisest majandussüsteemi ja -struktuuri kriisist, hiljutisest kinnisvara- ja finantskriisist ja lühiajalisest konjunktuurikriisist, vaid et paljud majandusprobleemid on tingitud varasematest poliitilistest otsustest ning reformide edasilükkamisest. Omajagu süüd on vananenud institutsioonidel ning riiklikul reguleerimisel.