Englo juhatuse esimehe ja ühe omaniku Toomas Sõmeri sõnul on nende toodangule tekkinud veel üks liik tarbijaid. Need on salapäraste nägudega noorepoolsed mehed, kes püüavad salaja tõelisuseks muuta suguvõsa legendi maha maetud padjapüüritäiest tsaariaegsetest kuldmüntidest.

Mõni on tagasi tulnud õige rahuloleva näoga, tõdeb Sõmer. «Meie laenutame vaid aparaadi välja, kasseerides enne kliendilt kautsjonina riista hinna,» tõrjub Sõmer küsimuse, kui palju nad tavaliselt leiutasu saavad. «Tõsi, meile on enne laenamist 10% pakutud, kuid pärast riista tagastamist pole enam juttu sellest tehtud,» lisab Sõmer.

Sõmera sõnul reageerib nende riist nii mustadele kui värvilistele metallidele. «Mida parema elektrijuhtivusega on metall, seda hõlpsam on seda 60--80 sentimeetri sügavuselt leida,» iseloomustab Sõmer. Teatavasti on kuld üks parim elektrijuht ja roostevaba teras üks halbadest.

Esimese metalliotsija konstrueeris Englo 1993. aastal teemeeste tellimusel. «Aega kulus selleks vaid kaks kuud,» kiitleb Sõmer. «Samas oleme viimased poolteist aastat kulutanud selleks, et konstrueerida miiniotsijat, mis võiks sobida ka Eesti kaitsejõududele.»

Teemehed vajasid metalliotsijat seoses uue tehnoloogia juurutamisega. Tee asfalteeritakse ühtse lindina, pärast seda alles otsitakse kaevukaaned asfaldi alt üles, raiutakse need välja ning tõstetakse kõrgemale.

Eesti Teaduste Akadeemia SKB keemilise analüüsi aparaate valmistavast seltskonnast välja kasvanud Englo põhiklientideks ongi tee-ehitajad. Pööre teadusaparaatide valmistamisest tarbija poole tehti neli aastat tagasi, kui Viljandi teedevalitsus soovis pruugitud asfaldilaoturile tee kaldenurga ja pikiprofiili andurit. «Asfalteeritud tee siledus ja kalle sõltusid omal ajal sellest, mis jalaga meister hommikul voodist tõusis,» räägib Sõmer süllekukkunud äriideest. «Ida-Saksast ostetud laoturid olid ju odavust silmas pidades soetatud loomulikult ilma mõõteriistadeta.»

Täna toodab Englo tee-ehitajatele veel mõõteratast pikemate vahemaade mõõtmiseks ja teepinna digitaalset kaldemõõdikut. «Enamikul Eesti teedeehitajatel on meie riistad olemas ja vaid haruharva sõidab teerull teele unustatud mõõteriistast üle,» muigab Sõmer, iseloomustades Eesti turgu.

Teist tüüpi metalliotsijaid toodab raadiosidevõrkudega tegelev Rasirex. «Piirivalve pöördus 1993. aastal meie poole, et valmistaksime metallidetektoreid, millega leida inimese juures metallesemeid,» räägib Rasirexi juhatuse esimees Toivo Siitam. «Naisterahvast ju kätega kombates läbi otsida ei või, äkki esitab süüdistuse seksuaalses ahistamises.»

Riista, mis peab avastama viiesentimeetrise mündi viie sentimeetri kauguselt, on Rasirex valmistanud piirivalvele, politseile ja turvajatele ligi 400. Siitami sõnul on riista vastu huvi tundnud ka vangivalvurid. Kui Lääne detektor maksab umbes 100 USA dollarit, siis kodumaine analoog 350 krooni. Siitami sõnul on tal metallidetektorist olnud abi ka koduses majapidamises, näiteks muruniidukist mahapudenenud mutri rohu seest leidmisel.