Häguse eesmärgiga pimesikumäng ELiga

Eesti kroon on seotud Saksa margaga. Selle väitega sarnaste enesestmõistetavuste hulka püütakse paigutada ka Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Ent kunagi, võib-olla kümne aasta pärast, kui kroon on muutunud piisavalt stabiilseks ja kindlaks, loobutakse fikseeritud kursist. Seega, kui isegi krooni seotust ei saa käsitleda kui igal ajahetkel kehtivat aksioomi, siis veel vähem saab tõestust mittevajava väitena võtta Eesti liitumist ELiga.

Eesti adapteerimine Euroopa riikide ühendusse võtab üha abstraktsemaid vorme. Eestis tegutsevates Brüsseli fännklubides on täiesti vastamata peamisele küsimusele, s.o mida Eesti ootab ELiga liitumisest.

Majandusliku külje pealt kaaludes pole liitumine ELiga põhjendatud, pigem võib ühises suures katlas keemine pudruks teha Eesti majandusarengu ka kõige tagasihoidlikumad ambitsioonid. Liitumise majanduslikku põhjendamatust on näiteks tunnistanud ka riigikogu rahanduskomisjoni esimees Olev Raju.

Liituda soovijate alati varnast võtta argument on Eesti julgeoleku garantii. Arusaadavalt oleks eestlastel pisut turvalisem tunne, kui ELi piir läheks Narva tagant. Ent tegelikult toimiva turvaefekti saab siiski tekitada ainult liitumine NATOga. Kusjuures suure tõenäosusega on olemas NATOga liitumiseks ka muid teid, kui ELi n-ö NATO tagauksena kasutades.

Ent hoolimata eesmärgi hägususest liidavad riigiametnikud Eestit ELiga üha kirglikumalt, liitujate esinumbriks on president ise. Ning tõepoolest, ilmselt juba pärast teist Brüsselis tehtud ajupesu nõtkuks iga eestlane põlvist ja asuks suust välja ajama nn eurojuttu. Suures osas on aga tegemist ametnike isiklike huvidega -- näiteks Phare programmist koolitusraha saamine või Strasbourg'i nädalasele seminarile minemine, mida kogu rahva huvidena serveeritakse.

Liitumisest rääkivatele ametnikele kaasanoogutajate hulk on kogukas. On ju EL hiigelratastel pöörlev sotsiaalabisüsteem. See riik, kes on jõukam, maksab kinni vaesema kulud. Seega ei saaks Eesti ELis küll väga kiirelt areneda, ent teisest küljest ei laseks riikide ühendus Eesti-sugusel sabassörkijal ka päris ära kukkuda. Ja selline kehvapoolne, aga garanteeritud kindlustunne tundub sobivat paljudele, aegade jooksul erinevate võimude vintsutatud ning ettevaatlikuks õpetatud eestlastele. Aga on ju ilmselge, et mõnede soov sabas sörkida ei saa olla ühendusse liitumise peapõhjus.

Niisiis liigub Eesti ELi poole. Juba on käibekeelde levinud kõikvõimalikud väljendid, mis algavad sõnaga euro. Paljude riigikogus ringlevate seadusemuudatuste vastuvõtmise peamine argument on vastavus eurodirektiividele või eurostandarditele. Kuid kõigi nende eurode kõrval ei vaevu keegi peatuma põhiküsimustel, kas ja miks on Eestil vaja ELi liikmeks olemist. Sellele vastamata jätmine võib üsna kurvalt lõppeda. Ühel hetkel võime avastada, et olemegi ELis, kusjuures sees olla ei olegi võib-olla nii hea, kui reklaamides välja lubatud. Ent EList välja astuda ei ole võimalik.