Eesti eelised on odav tööjõud ja hea idaturu tundmine

Loomulikult pole see kõige parem, kui väliskaubandus pole tasakaalus. Samas ei näe ma selles mingit traagikat, sest see on johtunud peamiselt kahest väga objektiivsest põhjusest. Esiteks vajab Eesti pidevalt kütust, mida oleme paratamatult sunnitud sisse ostma. Teiseks oleme sunnitud tegema investeeringuid, et jõuda oma toodanguga maailmatasemele.

Tootlikkuse kasvatamiseks ja toodangu kvaliteedi tõstmiseks oleme sunnitud ostma tehnoloogiat ja seadmeid.

Meie eksport hakkab aga tasapisi kasvama ja olukord muutub paremuse suunas. Võrreldes möödunud aastaga kasvas eksport ligi neljandiku võrra. See on juba väga hea näitaja.

Siht on selline, et väliskaubandus oleks tasakaalus ja eksport ületaks importi. Eelkõige peaks riik tegema vajalikud sammud, et võimaldada eksportijatel välisturul edukas olla.

Kui riik sõlmib vajalikud vabakaubanduslepingud, on see eksportijatele ukse avamine. Seda näitas ka viimane suurem läbimurre suhetes Ukrainaga. Pärast vabakaubanduslepingu jõustumist on ärimehed sinna lausa tormanud.

Tootjad peaksid omakorda püüdma jõuda toodanguga lääne standarditeni. Mitmed meie tooted on välisturul päris konkurentsivõimelised, ent sageli ei vasta nad läänes kehtestatud standarditele.

Eksportijatele luuakse võimalused saada toetust ja seda ongi juba tehtud. Eksportijad saavad riiklikku abi näiteks messidel osalemiseks. Selliseid mehhanisme tuleb aina juurde ja tootjad peavad õppima neid võimalusi paremini kasutama.

Väiksematel firmadel on oluline teada, et on organisatsioone, kes aitavad neid eksportimise alustamisel ja üldse eksporditegevuses.

Kui mess on hoolikalt valitud ja korraldajate poolt hästi ette valmistatud, siis on mess efektiivne. Tuleb silmas pidada, et messidel käimine on kontaktide saamise koht ja seal tavaliselt lepinguid ei sõlmita.

Lepingute sõlmimine on pikaajaline protsess ja on hea, kui kümnest-kahekümnest messil sõlmitud kontaktist sünnib üks leping. Selle peale võib kohe aplodeerida.

Tööstuse mõõnaperiood möödus juba kaks aastat tagasi ja tootmismaht läheb tasapisi üles. Tendents on positiivne.

Eesti on väga väike, aga tema geograafiline asend on väga soodne. Oleme mitmete kaubateede sõlmpunktis.

Meil on säilinud ka väga hea ja kõrgelt kvalifitseeritud töötajate kaader. Aitab seegi, et meie tööjõud pole veel väga kallis.

Kuna tööjõud on siin suhteliselt odav, siis vaadatakse meie poole kui allhangete tegijale. Näiteks meie rõivatööstus elab ära just allhanketöödest, eriti väiksemad ettevõtted.

Allhanketööde tegemine ei tohiks olla meie eesmärk. Meie palgad kasvavad, ka kulud kasvavad ja lõpuks ei suuda me enam konkureerida selles vallas lähimate naabritega.

Allhangete kõrval on Eestis päris hästi jalad alla saanud puidu- ja metsatööstus. Puidu töötlemise osas oleks meil võimalik läbi lüüa. Meie mööblitööstus on üpris heal järjel ja meie mööblit ostetakse välismaal hästi.

Tutvust on tehtud Ukraina turuga ja tundub, et sealgi on küllaltki head võimalused. Kolmas võimalus on meie toiduainetetööstuse toodang.

Jah, see baseerub suuresti meie põllumajandusel, mis kahjuks on praegu pilla-palla segamini. Mitmed märgid näitavad aga, et asi siiski paraneb.

Valmisproduktidest müüvad väga hästi meie piimapulber, või ja juust. Ka kalatooted. Neid küsitakse Venemaal ja Ukrainas, kus mäletatakse Eesti tooteid. Ostjad on valmis, kui ainult tollibarjäärid Venemaaga ei piiraks.

Neljas valdkond on kõrgtehnoloogia, mis hakkab ka ilmet võtma. Praegu oleme end selles vallas maailmas teadvustanud laserite kaudu. Need on väga hästi vastu võetud ja kui veel reklaami teha, võiks laseritega väga korralikult välja minna.

Meil tuleb jälgida, et me ei haakuks liiga mõne äripartnerist riigi külge. Me mõtleme tihti ainult Soomest. Kui me seome end nii, et pool väliskaubandusest käib Soomega, ja midagi juhtub, kaotame poole oma turust.

Mõistlik on planeerida, et Soome kätte jääks kolmandik väliskaubandusturust, Venemaale neljandik ning võtta veel teisi riike ka juurde.

See on meie peaaegu ainuke looduslik ressurss, mida ei tohi ära unustada. Põlevkivikeemia on üks potentsiaalne arenguvõimalus, seda ei tohiks lasta välja surra.

Meil ei suuna riik ekspordiabi andmisel ekspordi arengut ühes või teises suunas. Riigil on tõesti üks võimalus suunata ekspordi arengut -- valida välja prioriteedid ja neid rohkem toetada. Samas ei tohiks diskrimineerida uusi ideid.

Mina olen optimistlik. Seni on põllumajandus väga raskes seisus ja ta vajab riigilt tõsist tuge ning mõistmist. Kui põllumajandus hakkab normaalselt tööle, suudame ka ise toota toiduaineid, millega välja minna. Praegu juba lähemegi mõne üksiku tootega välja.

Meie toodetel on väga hea hinna ja kvaliteedi suhe, aga meie probleem on see, et ei suudeta küllalt palju tarnida. See tähendab, et hulgiostjad ostavad suured partiid üles ja saadavad näiteks Aafrikasse. Siit tuleneb meie eesmärk toota ise hulgi ja saata toodang lõpptarbijale ilma vahendajateta.