Lisamõtteid finantsvõimendusest

Majanduslehe Financial Times materjalil põhinevast artiklist «Valuutaspekulandid valivad sobivat ärikliimat», mis ilmus 13. septembri Äripäevas, võib jääda mulje, et finantsvõimenduse kasutamine on tingitud üksnes lünkadest finantsseadusandluses ning et põhiliselt kasutatakse seda klientide petmiseks. Selgituseks mõned täpsustavad kommentaarid.

Finantsvõimenduse (leverage, gearing) kasutamine on ammu tuntud vahend suurte riskide võtmiseks ja maandamiseks. Finantsvõimenduse puhul deponeeritav tagatissumma annab tavaliselt 20--40kordse limiidi. Tehingute sõlmimisel ei ole vaja tehingu summat üle kanda.

Finantsvõimendust ei saa kasutada ainult valuutadega spekuleerimiseks. Põhimõtteliselt saab sama skeemi rakendada ka derivaatidega kauplemiseks. Levinumateks näideteks on finants-, energia- ja kaubafutuurid.

Finantsvõimendust saab kasutada nii riskide võtmiseks kui ka riskide maandamiseks. Siinkohal võiks tuua näite, kus firma tegeleb kütuse vahendamisega ning ostu- ning edasimüügilepingut ei sõlmita samaaegselt.

Sisuliselt tekib firmal «pikk» positsioon ostetud kütuses. Igasugune positsioon kätkeb aga riski, mis annab naftasaaduste maailmaturuhinna muutudes firmale võimaluse saada kasumit või kahjumit. Riski elimineerimiseks peaks firma oma «pika» kütusepositsiooni sulgema.

Üks võimalus on kütus edasi müüa, kuid konkreetsel juhul eeldasime, et ostu- ja müügilepingut ei sõlmita samaaegselt. Seega tuleb otsida alternatiivseid meetodeid.

Siinkohal saab appi võtta konkreetse kütuse futuurlepingud. Tegelikkuses tähendab see samaliigilise kütuse futuurlepingu müüki.

Peale lepingu sõlmimist jääb firmal üles tegelik «pikk» positsioon kütuses ning fiktiivne «lühike» positsioon vastava kütuse futuurides, mis kokkuvõtteks tähendab riskide maandamist.

Tegeliku kütuse müügilepingu sõlmimisega üheaegselt suletakse ka «lühike» positsioon kütusefutuurides. Juhul kui maailmaturuhind on kütuse ostuhinnast madalam, saab firma tegeliku kütusepositsiooni likvideerimisest kahjumit. Seda juhul kui firma müüb alla ostuhinna.

Kuid samal ajal tekib kasum futuurtehingust, kuna futuur müüdi kallilt ning osteti odavalt. Skeem kehtib ka vastupidises olukorras. Seega firma hindade kõikumisest mingit kasu ega kahju ei saanud.

Analoogilisi skeeme võib joonistada suhkru, kakao, metallide ja paljude sarnaste kaubaliikide kohta.