Teatud sektorites on majanduse ülekuumenemist kindlasti tunda. Ei ole kedagi enam tööle võtta ja palgad lähevad üles. Ehitusettevõtjad näiteks kurdavad, et ei leia enam kvalifitseeritud tööjõudu.

Mujalt maailmast on tulnud Eestisse palju välisinvesteeringuid ja kapitali. Tööjõud rahvusvaheliselt ei liigu ja kui kapitali tuleb siia kogu aeg juurde, siis ühel hetkel saab tööjõuressurss lihtsalt otsa. Minul on küll selline tunne, et ega kompetentseid inimesi väga paljudesse kohtadesse enam ei jätkugi.

Tegemist on majandustsüklile tüüpilise joonega. Praeguses faasis pannakse täie rauaga. Seda enam, et raha tuleb igasugustelt rahvusvahelistelt finantsassotsiatsioonidelt kogu aeg sisse. Need on meeleldi nõus meile laenama, kuid ei taha Eestis riske võtta.

Valitsus ei suuda peagi hoida tasakaalus ei riigi- ega koondeelarvet. Viimasel ajal tundub, et surve eelarve tasakaalule ei olegi enam nii suur kohalike omavalitsuste suunalt kui just keskvalitsusest.

Kui me peaksime eelarve pärast IMFi-ga tülli minema, siis meie hea maine ja usaldus kannatavad kõvasti. Tuleva aasta riigieelarve ei näe ette erilisi muudatusi avalikus sektoris ja ei ole ka mingit programmi, kuidas need muudatused peaksid toimuma.

Riik peaks lahkuma osadest valdkondadest, kus ei ole üldse tema asi olla. Kui me saaksime avalikku sektorit vähendada kolmandiku võrra, siis inimesed, kes sealt tööturule vabanevad, vähendaksid oluliselt palga kasvu.

Paljud ettevõtjad on jäänud loorberitele puhkama. Inimestel on tekkinud tunne, et kõik lähebki ülesmäge, kuna Eesti areng on olnud positiivses suunas. See on inimeste ohutunde uinutanud. Probleem on aga olemas. Palgad tõusevad suhteliselt kiiresti. Kasvavad igasugused üldkulud, kuid tootmismahud selle kasvuga proportsionaalselt kaasas ei käi. See kaotab Eesti pisikes eelise tööjõu odavuse osas varsti.

Paratamatult tekib tööpuudus. Täna ei saa Tallinnas tööpuudusest veel rääkida. Küll on seda Eesti teistes regioonides. Kuid kuna Tallinnas tööpuudust ei ole, siis on palganumbrid lakke roninud.

Samas on raskusi kvalifitseeritud tööjõuga.

On selline tendents, et riiki sissevoolav välisraha teeb siin laenu andmise ja võtmise suhteliselt kergeks, mistõttu nõudmised kasvavad kiiremini kui see, mida vastu suudetakse pakkuda. See on kindlasti üks ülekuumenemise märk.

Eesti majanduse võtmesõna on see, kas me suudame hakata senisest rohkem eksportima või mitte.

Eesti ise on sedavõrd väike turg, et valitsus ja riigikogu peaksid kindlasti ekspordi soodustamisele mõtlema. Ekspordi kasvu on krooni tulevikule ja tasakaalustatud eelarvele mõeldes hädasti vaja.

Praegu räägitakse, et sissetulev raha läheb masinatesse ja seadmetesse, ning siis ühel hetkel käib suur stardipauk ja läheb eksportimiseks. Kuid mina küll tegelikkuses selliseid märke ei näe.