Kaitsekulutuste suurendamine on põhjendatud. Kui tahame astuda NATOsse, siis peame oma potentsiaali viima sellisele tasemele, mis annaks meile õiguse liituda. Peame asjale vaatama ikkagi ka nende aspektist ja küsime siis, kas me ikkagi anname 2--2,5% rahvuslikust koguproduktist kaitseotstarbeks või me ei tee seda. Kui me tahame olla kollektiivse julgeolekusüsteemi liikmed, siis võtame kätte ja investeerime selleks midagi.
Viime oma totaalkaitse ellu. See on praegu ainuke realistlik tee. Peame mõtlema sellele, mida mõtleb ja mida on suuteline tegema see, kes meid rünnata kavatseb.
Tõenäoliselt on temal kõige suurem probleem oma isikliku raamatupidajaga. Kui raamatupidaja ütleb, et Eesti ründamine on liiga kallis, kuna tegemist pole üksikute väeüksustega, vaid terve maaga oma linnade ja küladega, siis tekivad ju probleemid.
Esiteks kaotad ise liiga palju ja teiseks teed siin kõik maatasa, mida on vaja hiljem jälle üles ehitada. Seepärast tuleb inimestele selgeks teha, et kui hoiad ennast ise, siis hoiab sind ka issand jumal.
Veel paar kuud tagasi oli niisugune teave, et kaitseministeeriumi kulutusi suurendatakse järgmise aasta eelarves mitte ainult nelikümmend protsenti, vaid lausa sada protsenti.
Reformierakonnale on see kahtlemata väike kergendus, et tegemist on siiski neljakümne protsendiga, mitte rohkemaga.
Loomulikult on kaitsekulutusteks vaja raha eraldada, aga kas peab see olema märkimisväärselt suurem summa, kui saavad juurde teised ministeeriumid, selle üle tuleb edaspidi veel diskuteerida.
Me hakkasime analüüsima, milleks need summad lähevad, ja kavatseme kindlasti teha omapoolsed märkused.
Eelarvesse oleks vaja selgepiiriliselt sisse tuua, millised kaitsekulutuste summad on suunatud tulevikku, et me viie aasta pärast oleksime tugevad, ja millised kasutatakse kohe.
Kui see nelikümmend protsenti jääb püsima, siis peame sisse viima täpsustused eelarvesse, et viseerida, et see raha, mis on suur raha, leiaks kindlasti sihipärast kasutamist. Vastasel korral pole sellest kellelegi suurt kasu.