Itaalia-vastane vandenõu

Visco süüdistustel võib olla tõepõhi all, kuna Hispaania ja Prantsusmaa on viimastel päevadel Itaaliat väga agressiivselt rünnanud.

Hispaania peaminister José Maria Aznar väitis nimelt ajalehes Financial Times, et Itaalia peaminister Romano Prodi olevat teinud talle ettepaneku taotleda ühiselt rahaliidu konvergentsinõuete leevendamist. See on Prodi seisukohalt ülimalt piinlik avaldus, kuna ta on avalikult kogu aeg pooldanud nendest nõuetest kinnipidamist.

Teiseks on Prantsusmaa president Jacques Chirac rünnanud Itaaliat sel nädalal kaks korda. President väitis Arras töötute tekstiilitöölistega kohtudes, et Prantsuse tekstiilitööstuse kriisi põhjus on Itaalia devalveerimispoliitika, mitte Kagu-Aasia konkurents.

Niisuguste asjade vältimiseks ongi vajalik valuutaliit ning riigid, kes ei pääse sinna esimeste hulgas, nagu Itaalia, peavad Chiraci sõnul hoidma ranget monetaardistsipliini.

Suure pahameeletormi tõttu oli Chiraci pressiesindaja sunnitud kinnitama, et Prantsusmaa toetab liiri ühinemist rahaliidu ja ERMiga, kuid tahab, et liitumisel ERMiga oleks liir tugevam.

Itaalia EMUsse pääsu vastu on ka Saksamaa. Analüütikute sõnul on Itaalial ainult üks võimalus: näidata tegudega, et suudetakse õigel ajal täita rahaliidu konveregentsinõuded.

Itaalia püüab teha kõik, et esimeste hulgas EMUsse pääseda. Nädal tagasi tutvustas valitsus kõigi aegade säästlikemat eelarvet, kus on ette nähtud 62 500 mld liiri ehk 500 mld Eesti krooni suurune kokkuhoid. Kohe seejärel teatas peaminister Romano Prodi Financial Timesis, et 1997. aasta eelarve kindlustab Itaaliale esimeste hulgas pääsu rahaliitu.

Ehkki valitsus kinnitas, et reedel esitatud eelarve suudab alandada eelarvedefitsiidi kolme protsendini sisemajanduse kogutoodangust, nagu nõuab Maastrichti leping, tegi Prodi üllatava avalduse ja väitis, et selle nõude täitmine nõuab veel lisaeelarvet.

Teine küsimärk on keskpanga kummaline käitumine. Itaalia diskontomäär on väga kõrge -- 8,25%. Bankitalia peadirektor Antonio Fazio saaks valitsust aidata, kuid ta ei taha. Sest ta on umbes sama skeptiline kui eelmainitud kolm ELi liikmesriiki.

Suurim oht kummitab aga seestpoolt -- juhul kui eelarve ei lähe parlamendis läbi ilma tõsiste parandusteta ja valitsus ei pea neile katsumustele vastu. DI-REUTER-BNS-ÄP