7. oktoober 1996 kell 22:00

Aktsiate fikseeritud hinnaga müük õnnestus

Ajakirjanduses on korduvalt tähelepanu juhitud mõnede aktsiate, sh Tallinna kaubamaja ja Saku õlletehase aktsiate üliheale tulukusele. Sellest lähtuvalt on hinnatud veaks nende vähemusaktsiate esmamüük suhteliselt madalal tasemel fikseeritud hinna eest. Seejuures on esmamüügi hinna suhtes arvestatud ning kohati 1000 protsendini ulatuv tulusus saadud eeldusel, et EVP väärtus moodustab nimiväärtusest 1/6. Hetkel on kõige sagedamini kaubeldavatest aktsiatest ainult ASi Kalevi aktsiate hind alghinnast madalam, kõigi teiste aktsiate hinna muutumist võib aga tõepoolest hinnata rahuldavaks ning kohati isegi üliheaks.

Arvestades ettevõtete erastamise viisi, tuleb vahet teha raha ning EVPde eest müüdud aktsiatel ning arvutada EVPde eest müüdud aktsiate tulusust eraldi. Aktsia väärtuse tõus (k.a dividendide reinvesteerimine) on ka EVPdes tasutud aktsiate puhul esmatähtis. Lisaks tuleb aga arvestada fakti, et emissiooni hetkel olid EVPd väärt 15--25% nimiväärtusest. Ning need kaks mõjurit on teineteisest sõltumatud.

Erastamisagentuuri poolt aktsiate avaliku müügi teel erastatud ettevõtteid hinnatakse tuumikinvestoritega peetavate läbirääkimiste käigus. Kuna Tallinna kaubamaja ja Saku õlletehase tuumikinvestoritelt eeldati kroonides maksmist, arvestatigi ainult aktsiate rahalise väärtusega. Seega vastas müügihetkel tuumikinvestorile nende aktsiate hind ettevõtete väärtusele.

Ettevõtete hindamisel kasutati diskontomäära, mis peegeldas nii antud tegevusala kui Eesti majanduse riski. Alates emissioonist on kaubamaja ning Saku õlletehase aktsiate aastane liitintress olnud vastavalt 33% ja 22%. See ületab mõnevõrra sama perioodi inflatsiooni taset ning on ligilähedane nende ettevõtete hindamisel kasutatud diskontomäärale. See on tulu, mille tuumikinvestorid on oma investeeringutelt saanud, kuivõrd nad ei saanud aktsiate ostmisel kasutada EVPsid.

Samas oli aga emissiooni hetkel võimalik EVPsid osta ligikaudu 20% nominaalist. Seega tekkis teatav spekulatsiooni võimalus: andes midagi, mis on väärt 20%, saadakse vastu midagi, mille väärtus on 100% ning aastane tõusutempo 10--20%. See ligikaudu 500protsendiline otsene tulu ei ole aga kuidagi seotud EVPde eest müüdud ettevõtete aktsiate väärtusega.

Kaubamaja aktsiate puhul oli tegemist esimeste EVPde eest müüdud aktsiatega. Selle emissiooni ajal polnud aktsiad omandivormina veel kuigi laialt levinud. Ei oldud kindel, kas enamik inimesi oleks mõistnud nominaali ületavat aktsiaemissiooni, rääkimata kümne- või sajakordsest nominaali ületamisest. Viimane oleks aga olnud vajalik selleks, et võrdsustada tegelik majanduslik tulu rahas maksnud tuumikinvestorite tuluga. Ning tõepoolest, avalikkuse esmasreaktsiooniks kaubamaja aktsia hinnale oli, et need on liiga kallid.

Erastamisagentuur oli aktsiate lõpliku hinna määramisel sunnitud mitmel põhjusel arvestama nominaalväärtusega. Esiteks ei saanud EEA riigiasutusena hinnata aktsiaid eeldades, et EVPd on väärt vaid murdosa nominaalist. Lisaks tuli arvestada sellega, et aktsiate avalik müük palju kõrgema hinnaga kui müük tuumikinvestorile oleks juriidilises mõttes küsitav ning võiks viia kohtulike vaidlusteni, isegi vaatamata asjaolule, et avalikul müügil makstakse EVPdes, mitte rahas.

Aktsiate müügil enampakkumise teel selliseid seaduslikke või südametunnistuse probleeme enam ei teki. Investorid teavad EVPde rahalist väärtust ning võivad välja arvutada EVPde eest ostetud aktsiate tulukuse rahalises väärtuses. Seega ei teki ka spekulatsiooni võimalust.

Esialgset aktsiate fikseeritud hinnaga müüki võib pidada õnnestunud katseks. Esiteks, suudeti vähendada aktsiate müügi uue meetodi kasutusele võtmisega seotud riske. Teiseks, võimaldas see erastamise ühe meetodina kasutada aktsiate avalikku müüki tingimustes, kus keerulisemad aktsiatega kauplemise võimalused polnud veel tekkinud. Kolmandaks, et kaubamaja ning Saku õlletehase aktsiate tegelik tulusus vastab nende ettevõtete hindamisel tehtud prognoosidele.

Hetkel kuum