Kõrtsi- ja turuturismist ei piisa

Kuigi reisijate arv praegu veel kasvab, on Soomes ka esimesi märke sellest, et Tallinn hakkab ennast reisisihina soomlase jaoks ammendama.

Lugesin oma kohuseks viidata sellele, et soomlaste huvi võib üsna kiiresti kahaneda, kui me ise aktiivselt ei tegutse ning uute piirkondade, ideede, puhkepakettidega välja ei tule.

Turismiga seonduvad sissetulekud on Eesti riigile, linnadele ja valdadele, eriti aga algajale väikeettevõtjale äärmiselt olulised.

Arvestades Soome arstide teenuste kõrget hinda ja meie arstide häid oskusi, võiks ka sellel alal näha võimalikku raha sissevoolu ning baasi meie endi haigete paremaks ravimiseks ja uute seadmete soetamiseks. Tunduvalt paremini saaksime müüa paljusid teisi teenuseid. Turismiga seondub ka palju selliseid töid ja tarbitavaid hüvesid, mis koheselt suuri investeeringuid ei nõua.

Ma ei tea, kas need sugemed, mis meil on loodud, on juba ilming turismipoliitikast. On üksikuid tublisid algatusi, on mõned kenad raamatud, kavandatud turismi-info edendamise sammud, algust on tehtud turismistatistikaga, on paar linnavalitsust, kus sõna «turism» omab juba mingit tähendust, on Soome aktiivsed turismibürood ja laevafirmad, kes hea tasu eest meie pealinna, vanade mõisate, Tartu ja Pärnu vaatamist ning sanatooriumis viibimist müüvad.

Aga on ka hunnik ebalust, piiratud kujutlusi, hoolimatust, mustust ning inertsust. Turismi kujutletakse kui midagi majandusest ja igapäevasest tööst väljaspool olevat. Seetõttu ei ütleks ma, et midagi on suisa mäda, on pisut ehk ligadi-logadi. Kaubavahetuse seis näitab, et me ei või samasugusel moel jätkata.

Meie ettevõtete oskused võimaldaksid minu arvates teha juba tunduvalt suuremaid projekte, müüa Eestit paremini ja kaugemale. Riik võiks olla enam abiks uste avamisel ja alustamisel. Iga tegevusharu, millel on vaid üks tarbija (nagu meie turimiteenustele on praegu Soome turist) ja seegi tuleb eelkõige odava hinna tõttu, on nõrkadel jalgadel. Kui keerukas see ka poleks, on vajalik, et üsna kiiresti suudaksime soomlaste kõrval tõmmata Eestisse rohkem turiste ka teistest riikidest, eriti EList, Jaapanist, Norrast jne.

Minnalaskmist, lootust, et vajalikud asjad sünnivad ise-enesest, naabrite võimaluste alahindamist, näiliselt väikeste asjade ripakile jätmist.

Ma ei ole väitnud, et kõik firmad või alati. Äritegevuses on suur kunst ka see, millal suuremale ja kogenenumale ja milliste vahenditega oma iseseisvust demonstreerida või koostööd sobitada.

Meie turismifirmad on kolme Balti riigi ja Peterburi regiooni taustal silmapaistvad, kuid tegevus Balti turismituru hõlvamisel, Eesti välja kujunenud sidemete kasutamisel ja ka Eesti siseturismi korraldamisel ning meie sanatooriumide ning puhke- ja loodusmatkade müügil jätab küll soovida. Vihjed ja näited puudutavad eelkõige juhtumeid, kus konkureeriv firma on investeerija ja jagab Eesti osapoolele tööotsad kätte ning osa võimalikust kasumist ja käibest jääb Eesti firmal lihtsalt saamata. Aga osutatakse ka turismiturgude vägagi ühesuunalisele jaotumisele.

Meie töö seisab suures osas selles, et kohtume kõige erinevamate inimestega, saame nii faktilist infot kui ka vihjeid ja märguandmisi. Mina mainisin oma kirjas, et mulle on siinsetes jutuajamistes sellistest asjadest mõista antud. Kuivõrd sellised arvamused tegelikult paika peavad või mis selliseid hinnanguid sünnitab, kui palju võiks raha liikuda ümbrikes ja otse taskusse ning kui palju läbi raamatupidamiste ning kuidas paremale järjele saada, oleks juba turismiameti, turismifirmade liidu, sanatooriumide, sotsiaalministeeriumi, maksuameti jt küsimus.

Venemaal ja vene kultuuril on soomlase jaoks tugev külgetõmme.

Lätit alles avastatakse. Laevaliikluse avamisest Riia ja Helsingi vahel on juttu olnud, kuid pole selge, kas see kevadel ka teoks saab. Leedu ei ole soomlaste huvides veel esiplaanil. Enam võiks lähiaastate konkurtendina ehk arvestada Poolat, kes pöörab riiklikult turismile suurt tähelepanu. Seega on meil viimane aeg kavandada ja astuda konkreetseid samme ja püüda mitte kaotada külgetõmbavust. Raske on eelkõige see, kuidas mõnetunnisest kaubaturistist teha tõeline puhkaja, kultuurihuviline, kes naudiks oma pikemat Eestis viibimist.

Turismiturg on heitlik. Spetsialistid hindavad seda jätkuvalt kiiresti arenevaks. Igal aastal hakkab selles ringlema aina rohkem raha. Aga pika, külma ja vesise sügisega tillukesel maal ei ole shansse olla mingi eriline turismi-Meka.

Olen püüdnud edastada Eestisse hoiatusi, et raskeid aegu ennustatakse nimelt Euroopa turismile, kus konkurents tugevneb. Inimesed tahavad aina kaugemale, eksootilisemale, soojemale alale ja uutesse ostuparadiisidesse, kus palgad on veelgi madalamad kui meil.

Eriti hoiatatakse pettumuste eest üleminekumajandusega riike -- korraks tekitas sealne olukord põnevust ning turismibuumi, tulid ootamatud sissetulekud, aga see kõik võib äkki kaduda nagu vaht. Ja kaobki, kui need riigid ei suuda kiiresti välja tulla oma uue sõnumiga, hoida ennast pidevalt positiivses mõttes nähtavana. Kui nad ei ole tulevikus valmis pakkuma kõrgetasemelisi teenuseid mõõduka hinnaga.

Ka väga suure pingutuse korral ei saa turism olla Eesti põhiline müügiartikkel. Küll võib ta olla tõhus lisa, mida vajame hädasti nüüd ja veel mitmed aastad. Peame oskama teha koostööd riigi sees ja teiste piirkondadega ning riik peaks minu arvates tegema oma panuse.

Varsti saadakse aru tõsiasjast, et ka suuremate linnade huvides on käivitada projektid, mis tekitavad turistis soovi olla Eestis pikemat aega, ööbida eri paigus ja maksta erinevate teenuste eest. Ka Euroopale on Tallinn üsna väike linn, USAst või Jaapanist rääkimata. Ainult selle vaatamiseks ei osteta lennupiletit.

Turismi esiletõstmisel on ka see positiivne roll, et ta aitab linna/valda ennast trimmil hoida, teha ära asju, mis on ripakile jäänud. Ta õpetab koostööd igapäevastes asjades ja annab suurele hulgale inimestest esimese turunduskooli. Tean mitmeid ettevõtjaid, kes nüüd tegelevad laiema äriga, kellele aga esimene tulu tuli nimelt teenuste pakkumisest.