10. oktoober 1996
Jaga lugu:

Arstiabist

Lähenevad kohalike omavalitsuste valimised on taas päevakorda tõstnud sissekirjutuse vajalikkuse, selle alusel on valijad ja valitavad registreeritud oma valimispiirkonda. Ka arstiabi saamisel nõutav haigekassa liikmekaart antakse inimesele sissekirjutuse alusel. Ja oh häda, kui passi märgitu ei lange kokku tegeliku olukorraga.

Vaatamata sellele, et elan juba oma kümme aastat Tallinnas, on mul sissekirjutus Tartusse. Üürikorterisse võhivõõrast inimest reeglina sisse ei kirjutata -- äkki ei lähegi ära -- ning pealinna korterite müügihinnad on teadagi millised.

Teises maakonnas kindlustatutele ei laiene aga osaliste soodustustega teenused. Erameditsiiniasutustesse, kel reeglina leping Tallinna haigekassaga, pole minul kui võõral asja. Samal ajal tahaks hambaauku ka kvaliteetset plommi ning minusse kui patsienti inimlikumat suhtumist. Ma ei püüa kuidagi riigisüsteemis töötavaid meedikuid poriga loopida, kindlasti on nende hulgas palju tublisid, viisakaid ning kohusetundlikke arste, aga ka minult ei tohiks võtta valikuvabadust.

Ma käin ju tööl ja riik kasseerib minu arvelt iga kuu sisse märkimisväärse summa üksikisiku tulumaksu ning asutuse makstava ravikindlustus- ning sotsiaalmaksu näol. Põhiseadus on jätnud mulle teoreetilise võimaluse vabalt oma elu- ja töökohta valida. Seega loogiliselt võttes peaks mul olema ka õigus elu- ja töökohas arsti juures käia.

Mind kui tavakodanikku ei peaks seejuures üldse huvitama, kuidas haigekassa oma sisemisi asju reguleerib ning raha ümber tõstab. Selle töö eest saavad palka, mis tuleb ka minu kui maksumaksja taskust, sealsed ametnikud. Mind kui ravikindlustuse omajat huvitab ainult tõrgeteta arstiabi mulle sobivas kohas. Oma raha eest tahaks ju saada ikka kvaliteetset teenust.

Jaga lugu:
Hetkel kuum