Millega Eesti end Genfis seob?

Artikkel

- Uudised
- 13. oktoober 1996 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Millega Eesti end Genfis seob?
Eesti 5--10liikmeline delegatsioon on juba seitsmel korral käinud Genfis, kus asub WTO peakorter. Delegatsiooni, mida juhib välisministeeriumi asekantsler Priit Kolbre, kuuluvad rahandus-, põllumajandus- ja majandusministeeriumi ning patendiameti esindajad.
Kuigi Eesti taotleb alles liikmestaatust, esindavad Eestit Genfis WTO juures juba ka kaks diplomaati ning Eesti on maksnud WTO vaatlejastaatuse eest liikmemaksu üle 300 000 krooni.
Siinsed ettevõtjad ei tea aga, kuidas hakkab WTOga ühinemine mõjutama nende majandustegevust.
«Me ei tea, mida ametnikud on toimetanud,» on Äripäevale varemgi öelnud rohkem kui sadat Eesti ettevõtet ühendava kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman. Tema sõnul oleks teretulnud diskussioon ettevõtjate ja läbirääkimistel Eestit esindava delegatsiooni vahel.
«Millised on üldse alternatiivid Eesti jaoks,» küsib Luman, «kui Eesti ei rakenda tollitariife, kas siis ei rakenda ka teised riigid Eesti puhul tollitariife?»
ETFC juhataja Ants Laos põhjendab oma väheseid teadmisi kaubandusorganisatsioonist väitega, et mida kaugemal mingi sündmus toimub, seda vähem on ta tunnetatav.
ASi Mootorreisid tegevdirektor Hugo Osula on WTOst rääkides napisõnaline, ütleb vaid: see teema jääb meile väga kaugeks.
Ka Eesti suuremate eksportööride hulka kuuluva ASi Klementi müügidirektor Urmas Rohi tunnistab, et ta ei ole kaubandusorganisatsioonis toimuvaga kursis.
Telekommunikatsioonikontserni Ericsson turundusdirektor Veiko Sepp arvab, et ega Eesti kuulumine või mittekuulumine WTOsse nende firma tegevust eriliselt ei mõjuta. Küll oleks see Eesti jaoks nagu elukindlustuspoliis, ütleb ta, võrreldes WTOsse kuulumist NATOga.
Eestis konsultatsioonifirmat omava rootslase Henrik Aulini sõnul ei tea tema üldse, kas Eesti kuulub WTOsse.
Samuti ei esita seda küsimust need Skandinaavia firmad, kes Eesti turgu sihtides temalt konsultatsiooni ostavad.
Eesti delegatsiooni juht Priit Kolbre ütleb, et Eesti ettevõtjad ei saa läbirääkimistel otse osaleda, kuna WTO on valitsustevaheline organisatsioon.
Kaubandusorganisatsiooni sätestatud reeglid jõuavad ettevõtjani valitsuse majanduspoliitika kaudu. WTOs esindabki Eesti delegatsioon Eesti valitsuse positsioone, mis on välja töötatud majandus- ja põllumajandusministeeriumis.
Ministeeriumide kaudu on püütud ka maksimaalselt arvesse võtta ettevõtjate soove, räägib Kolbre. Tema väitel ongi ju rahvusvahelise organisatsiooniga ühinemise eesmärk luua Eesti ettevõtjatele stabiilsed kaubandustingimused.
Eesti esindaja WTO juures Priit Pallum leiab, et Eesti eksportööril on WTOst kasu tänu kaubavahetuses kehtima hakkavale enamsoodustusrezhiimile kõigi WTO liikmesriikidega.
Kui Eesti lepib näiteks Jaapaniga kokku tollimaksu ülempiiri mingile Eestist eksporditavale tootegrupile, siis laieneb see kokkulepe kaubavahetusele kõigi WTO 110 liikmesriigiga, selgitab Pallum.
Kui Eesti oleks WTO liige, siis ei saaks tekkida olukorda, kus Venemaa kehtestab Eestist eksporditavatele kaupadele topelttollimaksud, lisab Kolbre. WTO põhimõtete järgi ei tohi mitte ühegi riigi valitsus kehtestada ühe riigi suhtes diskrimineerivaid kaubandustingimusi.
Kolbre sõnul on kaubandusorganisatsiooni kuuluvad riigid väga huvitatud ka Venemaa kuulumisest organisatsiooni ning WTOsse astumine on praegu Venemaa üks välismajanduslik prioriteet.
Endistest NSVLi vabariikidest on praegu just Balti riigid kõige lähemal WTOsse pääsemisele. Teised Ida-ja Kesk-Euroopa reformiriigid kuuluvad juba WTOsse ja seda juba WTO eelkäija GATTi (üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe) ajast. WTO astus GATTi järeltulijana jõusse 1. jaanuaril 1996.
Sissepääsu hinnaks on aga kindlad kohustused, millega Eesti seob end ühinemisläbirääkimiste ajal. Kolbre sõnul käib mäng tegelikult ainult väljaku ühel poolel.
See tähendab, et Eestiga läbirääkimisi pidavad partnerid otsustavad, kas Eesti väljapakutavad seisukohad on neile vastuvõetavad.
Töö toimub kahel tasandil -- WTO poolt moodustatud töögrupis ja kahepoolselt. Eestiga peavad kahepoolseid läbirääkimisi Eesti vastu huvi tundvad riigid, milleks on USA, Kanada, Austraalia, Ungari, Mehhiko, Shveits, Poola ja Uus-Meremaa, lausub Pallum.
Eestiga läbirääkimisi pidavad riigid soovivad, et Eesti välismajanduspoliitika oleks võimalikult liberaalne. WTO üks peamine taotlus on, et kõik tema liikmesriigid ei kasutaks muid meetmeid oma siseturu kaitseks kui tollitariife.
Kolbre sõnul jätab ka Eesti endale võimaluse tollitariifid kehtestada, kuigi praegu neid Eestis ei rakendata. Väitlusi tekitavad kaubandusorganisatsioonis tollitariifide ülempiirid, WTO liikmesriikid tahavad Eesti jaoks imporditavale toodangule võimalikult madalaid tollilagesid kehtestada.
Siiani on jõutud üksmeelele, et Eesti võib kehtestada tööstuskaupadele tollimaksu kuni 15 protsenti deklareeritud kauba väärtusest, lausus Kolbre. Lahkhelisid põhjustavad aga tema sõnutsi tollilaed põllumajanduskaupadele.
Delegatsiooni liikmed loodavad, et Eesti võetakse WTOsse vastu järgmisel kevadel. Enne tuleb Eesti delegatsioonil WTOs kirjeldada ka, millised kitsendused on Eesti teenusteturul, räägib Pallum.
Praegu ei saa näiteks välisriigi kodanik asutada Eestis panka või töötada vandeadvokaadina. Kuid enamiku teenuste puhul lubab Eesti välismaalased konkureerima kohalike ettevõtjatega võrdsetel alustel, teab Pallum. Teenustealaseid läbirääkimisi raskendab tema sõnutsi teenustealase seadusandluse puudulikkus Eestis.
Hetkel kuum