22. oktoober 1996 kell 22:00

Telefonipoliitika on osa regionaalpoliitikast

Varem või hiljem on Tallinn kui ärikeskus ja majandustegevuse aju end ammendanud. Siis on ees head arenguperspektiivid ka kaugematel riigi soppidel, kuid enne seda on karta kolkakülades stagnatsiooni, mille eest hoiatas ka president Lennart Meri.

Vaiksed alevid on tegelikult uinuvad Okasroosikesed, keda äratab alles infrastruktuuri arengu tagajärjel saabuv integreerumine Eesti kõigisse tegevusharudesse. Hea näide on siin kasutult seisnud ja lagunev Paldiski «pentagon» -- linnakese infrastruktuur pole selline, et meelitaks ligi potentsiaalseid kasutajaid.

Üks infrastruktuuri element on telefonside. Praegu toimub sidevõrkude ja telefonijaamade nii kiire areng, et ei ole aega seitset korda mõõta, enne kui lõigatakse. Siiski on vaja vaadelda üldiseid arengutendentse ja teha järeldusi tuleviku suhtes.

Täiesti selge on suund kohaliku telefonikõne hinna tõusule ja riigisisese kaugekõne hinna langusele. Neid kõveraid võiks pikendada ja leida lõikepunktile vastav aasta, mil kaob hinna erinevus kohaliku kõne ja riigisisese kaugekõne vahel. Sel hetkel on kogu Eesti telefonivõrk ühtne kohalik võrk sama (kaugekõne, või kui soovite, kohaliku kõne) tariifiga ja telefoniühenduse poolt ei ole erinevust, kas elate kolkas või Tallinna kesklinnas.

Ülesanne ühendada kogu Eesti võrdselt tarifitseeritud telefonivõrku ei ole utoopiline. Eesti suurus vastab tavalisele kaugekõne võrgupiirkonnale mõnes suuremas riigis.

Siin tuleb esile just Eesti väiksuse eelis. Ja sellega on lahendatud kolka infrastruktuuri arendamise üks probleem, Okasroosikesele on antud esimene suudlus.

Telefonivõrgule peaks see ülesanne olema atraktiivne, sest nii tõuseb telefonikasutaja aktiivsus ja valmisehitatud võrgud ning telefonijaamad tasuvad end paremini ära.

Omaette probleem on seotud arvutivõrku nn sissehelistamis-ühendustega. Telefoniühenduse olemasolu on siin muidugi otsustav, kuid on ka esimesi tunnusmärke, et telefonimonopol (aga mitte telefonifirma monopol) hakkab murduma. Praegu on mitmes riigis väljaarendamisel arvutivõrguühenduste sümbioos kaabeltelevisioonivõrkudega.

Ma ei usu hetkekski, et Eestis tegutseva välismaise telefonifirma huvi kaabeltelevisioonivõrgufirma omandamiseks on põhjustatud mingist televisioonilembesusest. See on pigem ettenägev samm olukorraks, kus arvutivõrguühendusi hakatakse realiseerima kaabeltelevisioonivõrgu küllaltki suure läbilaskevõime arvel.

See tehnika areneb praegu tohutu kiirusega, ja pole ka meil kaugel aeg, mil postkasti kolksatab kaabeltelevisioonifirma pakkumus: väikese summa eest saate ühendada oma arvuti telekaabliga ning teile võimaldatakse püsiühendus arvutivõrku. Ja seda mitte kahjuna telefonifirmale (mis seni kasseeris raha kohaliku kõne tariifi järgi teie võrguühenduselt), sest kaabeltelevisioonifirma võib osutuda telefonifirma tütarfirmaks. L. M. Ericsson AB, kas mul on õigus?

Seega tuleb tasakaalustatud regionaalpoliitika nimel forsseerida telefonivõrgu väljaehitamist, paralleelselt silmas pidades perspektiivi üle minna üleriigilisse ühtselt tarifitseeritavasse võrku.

Meie territooriumi väiksust arvestades on see ülesanne teostatav ammu enne, kui selleni jõuavad meie suured naabrid.

Hetkel kuum