Ettevõtete erastamisväärtus ja tegelikkus

Sotsialismiajal ei olnud kindlasti tootmise eesmärgiks investeeritud rahaühikult maksimaalse kasumi saamine. Selline väärastunud arusaamade kompleks kajastub selgelt ka Eesti ettevõtete kõikvõimalike TOP-list'ide tegemisel. Küll võetakse aluseks käivet, eksporti, käibe kasvu, turuosa jne. Statistika abil on võimalik tõestada mida tahes. Tegelikult on kapitalist pragmaatiline inimene, kelle eesmärk on lihtne ja selge ning üheselt tõlgendatav: ettevõtlusega tegeldakse rahateenimise eesmärgil.

Mida enam toob üks investeeritud rahatäht kasumina tagasi, seda parem on investeering (ettevõte). Puhaskasumi suhe investeeringusse ongi see absoluutne näitaja, mis määrab paremuse, ja kõike seda vaadeldakse ajas investeeringule eelnenud äriplaani järgi. Sellisel arusaamal baseeruvad ka ettevõtete väärtuse määramist käsitlevad hindamismeetodid. Väidan, et enamik erastajaid on erastamiskires unustanud realiteedi ja pakkunud üle -- ettevõtted on üle hinnatud, mis suure tõenäosusega põhjustab arenguraskusi lähitulevikus. Selgeks tunnistuseks sellest on hilisem lobby eesmärgiga saada riigilt täiendavaid soodustusi.

Olen kuulnud ettevõtte hindamise rusikareeglist: põhivara pluss kolme aasta kasum. Reaalne hind on tegelikult hoopis muu, hindamise aluseks võetakse reaalselt saadud ja loodetav kasum, cash-flow ja mingis proportsioonis põhivara.

Senise erastamispraktika kohaselt on algul leitud nn tuumikinvestor, kes ostab kontrollpaki. Edasine aktsiamüük meenutab küll rohkem raha kinkimise enampakkumist. Talve hakuks on erastamisagentuuril üllatus varuks: müüakse 5% Liviko ja EMEXi aktsiatest. Avaldan sügavat kaastunnet neile, kes oma raha enampakkumisel kinkida tahavad. Õnnelikel 5% omanikel pole ju aimugi, kes on tulevane põhiomanik ja milline on tema äriplaan.

Jätkaksin EMEXi teemal, kuna tunnen seda Raua-Robertina kaunis hästi. Olen kuulnud, et EMEXi väärtuseks arvatakse kusagil 300--400 miljonit krooni.

Ettevõtete hindamisel lähtutakse standardsetest perioodidest: kaubandusettevõtted kolm aastat, tootmisettevõtted viis aastat ja pikaajalise investeeringuga kõrgtehnoloogiaettevõtted kaheksa, maksimaalselt kümme aastat.

1. tuluväärtuse hindamise (baseerub tulevaste tulude hindamisel, EMEXi puhul tuleks arvesse võtta monopoli kadumine) järgi oleks EMEXi hind 40 miljoni kroonise kasumi juures 107,06 miljonit krooni.

2. discounted cash-flow-meetodit aluseks võttes saame EMEXi näitel väga madala hinna, kuna kogu aeg on tehtud suuri investeeringuid tehnoloogiasse: 24,09 miljonit krooni.

3. substantsväärtuse korral on EMEXi puhul tegemist ettevõtte bilansilise väärtusega, kuna kogu vara on suhteliselt uus ja amortisatsioon pole määrav. 1996. aasta seisuga S=100--120 miljonit krooni.

4. kombinatsioonimeetodil (tuluväärtuse ja substantsväärtuse aritmeetiline keskmine) oleks EMEXi hind: 113,53 miljonit krooni.

5. tuluväärtusmeetodil minevikutulude järgi oleks EMEXi hind: 104,56 miljonit krooni.

Eespool toodud hindamismeetodites on lähtutud kaubandusettevõttele omasest kolmeaastasest perioodist. Niisiis, üldtunnustatud hindamismeetodite kohaselt on meie arusaamad kõlkumas absurdi piirimail: enam kui kolmekordne hind ühe kauba eest on ju tõepoolest absurd! Võttes arvesse tänapäeva Eesti veel väljakujunemata majanduselu ja arusaamasid, on tõenäoline hind minu ennustuse kohaselt kusagil hindamismeetodite keskmise ja 200 miljoni krooni vahel.

Vastuolu hindamismeetodite ja tegelikkuse vahel ei teki, EMEXi puhul pole tegemist puhta kaubandusettevõttega, mistõttu oleks võinud valida ka perioodi kaubandus- ja tööstusettevõtte vahele (neli aastat).

Aktsiaid ostes peaks lähtuma realiteedist, mitte omandamiskirest. Piisava aktsiapakiga tuumikinvestor teeb tegelikult, mida tahab, jaotab kasumit, kuidas tahab jne. Viitan siin oma eelnevale jutule rahakinkimise enampakkumisest, sest üks väikeaktsionär annab aktsiat ostes lihtsalt oma raha võõrastele mängida, toites end omaniku- ja teoreetiliste kontrollillusioonidega. Pilt muutub oluliselt, kui aktsiad on börsil vabalt kaubeldavad.