Kas on otstarbekas firmale midagi liisingu abil osta?

Me oleme ainult paar sõiduautot liisinud, seadmetega oleme ise hakkama saanud. Oleme kaalunud seadmete liisimise võimalust, kuid see jääb tulevasse aastasse. Mahud on küllaltki suured: umbes 10 miljonit krooni, projekt on alles küpsemisstaadiumis. Läheme liisima siis, kui meie partner, kes seadme valmis teeb, ja tema pank aktsepteerivad eesti pankasid.

Paar aastat tagasi, kui me tahtsime seadmeid liisida, osutus see protsess küllaltki keeruliseks. Algul taandus asi umbes selle taha, et on vaja valitsuse garantiid või midagi sellist. Igatahes oli segane värk ja me otsustasime, et pigistame raha endalt välja.

Olemasolevate parameetrite alusel on meil võimalus pangalaenu võib-olla natuke paremini saada. Kui laenu ja liisingut võrrelda, siis puhtemotsionaalselt arvan, et katsetaks liisinguga -- juhul kui vahe on protsent või paar. Kui on suuremad erinevused, siis oleks valik teistpidi.

Liising on minu arvates selline variant, kui teised finantseerimisvõimalused ei tule enam kõne alla. Liisingleping on suhteliselt jäik. Teiseks on see kallis: intress on tunduvalt üle tänaste pangalaenude. Pangalaenu puhul on intress sõltuvuses teatud tendentsidest turul. Valuutalaenude intress on praegu alanev, kroonilaenu ümber on viimasel ajal kerged spekulatsioonid.

Kui on võimalik finantseerida teistmoodi -- kas omavahenditest, pangalaenuga, võlakirjade emissiooniga või kuidas iganes -- on need variandid minu arvates kõik ökonoomsemad ja odavamad. Liising on ilmselt variant sellistele firmadele, kelle omakapitali ja tagatise andmise võimalused ei ole laenu jaoks piisavad. Siis võimaldab liising oma projekte ikkagi ellu viia.

Oleme liisinud kaks autot -- tol hetkel pidasime seda otstarbekaks.

Laenu ja liisingu intresside erinevus pole eriti millegagi põhjendatud. Kui intressid alanevad, on liisinguturul kasvuruumi.

Meie oleme liisinguga väga palju ostnud: neli autot, tööpingi, mööblit ja kogu arvutisüsteemi. Nüüd oleme ostmas veel ühte pinki. Kuna meil ei ole tagatiseks mingit kinnisvara -- me oleme üüripinnal -- siis on see ainus võimalus n-ö laenu tagada.

Liisimisvõimalus võiks muidugi soodsam olla, aga liisija seisukohalt läheb asi paremuse poole. Kes peab maksma, sellele tundub ju alati kõik kallis ja müüjale tundub, et ta saab vähe. Kahe aasta jooksul, mis me oleme asjaga tegelenud, on liisingu intressid siiski tüki maad alla läinud.

Liisingufirmad peavad autot muidugi kõige likviidsemaks. Auto on neile ilmselt kõige selgem mõiste. Kui on tegemist mingi tehnoloogilise seadmega, siis nad pabistavad veidi rohkem -- et kui tekib mingi tõrge, kuidas siis sellest lahti saada.

Vahe on ka sissemaksus: kui auto saab 20 protsendiga, siis spetsiaalseadmed umbes 25ga.