Kui peaminister Tiit Vähi lähikondlane Sirje Endre võttis enne kohalikke valimisi kohustuse kritiseerida välisminister Siim Kallase idapoliitikat, pigistas viimane suu kinni ja hoidus sõnasõjaga kaasa minemast. Kallas andis vaikimisi mõista, et Venemaaga on teoksil midagi sellist, mis peaks kahe riigi suhetes uue lehekülje pöörama.

Vahetult enne valimisi, kui hakati taas rääkima koalitsiooni lagunemisest, esines Kallas avaldusega, et igal juhul peab tema välisministrina jätkama, kuni Eestil on kasutada üsna reaalseks muutunud võimalus sõlmida Venemaaga piirileping.

Möödunud nädalal pani Siim Kallas oma ametkonna tegevusele krooni pähe, vormistades Vene kolleegi Jevgeni Primakoviga eelkokkuleppe, mis võimaldaks lähiajal piirilepinguni jõuda. See kokkulepe loob eeldused piirikõneluste ummikust päästmiseks, mis omakorda aitab kaasa teiste probleemide lahendamisele.

Nii kui Kallas Petroskoist naasis, hakkas tema pihta ohtralt rahvuslaste kriitikanooli sadama.

Juba peetakse Kallast kahe näoga Jaanuseks, kes on hüljanud Tartu rahu, tuues sellega ohvriks Eesti riigi õigusliku järjepidevuse.

Oponendid peavad mõistma, et kuigi Eesti loobus piirilepingu sõlmimisel nõudest, et Vene pool tunnistaks Tartu rahu, ei ole see nimetatud rahu kuhugi kadunud. Kallas tegi poliitiliselt targa sammu, mida tegelikult on oodanud väga paljud. Kui Venemaa võrdväärselt vastab, võime oma välisministriga, kes on riskinud ignoreerida poliitilisi tabusid, rahul olla.