Kinnisvaraturu korrastamine sõltub firmadest endist

Kahe kinnisvaraguru omavaheline debatt ainumüügilepingute asjus jättis loodetud sisuliste poolt- ja vastuargumentide esitamise asemel üsnagi ebaleva mulje. Näiteks jäi arusaamatuks, milles ikkagi seisnes Hillar Viksi vastuseis. Probleemi tõsist analüüsi ning järeldusi ja ettepanekuid tuleviku jaoks ei tehtud.

Tüüpkonstateering täna on: olukord on halb, klientide käitumine ebaväärikas, aga midagi pole teha, turul on juba selline seis. Loodetavasti olukord tulevikus paraneb. Kui kõik teised firmad hakkavad ainumüügilepingut nõudma, eks siis teen seda minagi. Praegu aga seda teha ei saa, sest kui juba Eesti kinnisvarafirmade liidu juht Indrek Saul arvab, et ainumüügilepingut nõudes jääksid firmad tööta, siis küllap nii see ka on.

Pärnus jõuti põhjapanevale järeldusele, et olukord on halb, paar aastat tagasi. Kinnisvarafirmad said aru, et turu korrastamine on seotud eelkõige firmade eneste suhtumise ja tahtmisega. See on kõikide klientide ja firmade huvides, mis peaks väljenduma eeskätt arusaamas, et iga kliendiga on vajalik sõlmida esindusleping.

Seepärast sõlmiti 1995. aasta 11. oktoobril kaheksa Pärnu kinnisvarabüroo kokkulepe, mis seadis eesmärgiks kohaliku turu korrastamise, kinnisvaraäri heade tavade väljakujundamise ja büroodevaheliste suhete reguleerimise. Seega ollakse esimesed, kes on lihtsalt rääkimise asemel asja ka praktikas rakendanud.

Nüüd võib tõdeda, et seatud eesmärgid on suures osas täidetud: turg on stabiilne, klientide ja maaklerite vahel puuduvad asjatud segadused, firmade omavaheline läbisaamine on hea, info liigub, kõik reeglid, mis kehtestati, on paigas ja toimivad siiani.

Peamisest reeglist -- kokkuleppega ühinenud firma võib objekte pakkuda ainult müügiesinduslepingu alusel -- peetakse rangelt kinni.

Kokkuleppe otsene tulemus on see, et müüja-maakleri või ostja-maakleri vaheliste suhete täpsema regulatsiooni tõttu on kadunud probleemid, et ühte objekti pakuvad samaaegselt mitu firmat erinevatel tingimustel jms. Ainumüügilepingut on valmis sõlmima mitte 10 protsenti, nagu väidab Viks, vaid hoopis 80--90 protsenti klientidest.

See, et kinnisvarafirma peaks kompenseerima vara kinnihoidmist, kui ettenähtud aja jooksul müük ei õnnestu, pole olnud eelduseks nende klientide arvu kasvule, kes on nõus sõlmima ainumüügilepingut. Kliendid saavad suurepäraselt aru, milliseid kulusid kannab firma seoses müügiprotsessiga.

Küsimus on firma usaldamises, millele viitab ka Urmas Laur, ning maakleris ja tema lähenemisnurgas kliendile.

Kui maakler tõepoolest tahab objekti ainumüügilepingu alusel pakkuda ja mõistab selle vajalikkust, siis on ainumüügilepingu saamise võimalused ka tunduvalt suuremad.

Ma tahan väita, et ainumüügilepingute sõlmimisega kaasnev probleemistik on seotud firmade eneste suhtumise ning tahtmise või tahtmatusega asuda turu korrastamisele. Hea tahtmise, kindlameelsuse, professionaalse suhtumise ja kokkulepete saavutamisega on võimalik nii mõndagi ära teha.

Rääkimise asemel võiks üht-teist reaalset teha ka Tallinnas. Kinnisvaraturu korrastamist ei tee meie eest ära mitte keegi. Muidugi on firmade suurema arvu tõttu Tallinnas kokkulepeteni hoopis raskem jõuda kui Pärnus, kuid proovida tuleb. Et 15 kinnisvarafirmade liidu liiget on suutnud kinnitada ja loodetavasti võtavad ka kasutusele standardse esinduslepingu vormi, on kahtlemata suur samm edasi.

Kui EKFL saaks vähem edeva, aga sellevõrra asjatundlikuma ja tõsisema töössesuhtumisega juhi, võiks eeldada suuremat progressi.

Kinnisvaraturu arengu huvides ei tohiks sellised kokkulepped jääda 15 firma isiklikuks asjaks, vaid sellega peaksid ühinema võimalikult paljud. See tähendab viia kinnisvaraturg firmadevahelise konsensuse abil uuele arenguastmele.