Ameerika reformiriigid kümme aastat hiljem

Aastakümneid riiklike kontrollide, hüperinflatsiooni ja majanduslanguse käes virelenud Ladina-Ameerikas algasid muutused 80ndate aastate lõpul, mil välismaal hariduse omandanud uus põlvkond alustas ulatusliku erastamise, finantsreformi ning turu liberaliseerimisega, et saavutada makromajanduslik stabiilsus.

Vaatamata tagasilöökidele, eelkõige Mehhiko valuuta- ja panganduskriisile 1994--95. a, on edu vaieldamatu. Suurim võit on inflatsiooni ohjeldamine, mis oli 1991. a 196 protsendilt mullu alanenud 19 protsendile. Eelarvedistsipliin on eelarvedefitsiiti kahandanud keskmiselt kahe kolmandiku võrra ehk 5,5 protsendilt SKTst 1988. a 1,8-le 1995. a.

Protektsionistlike barjääride kõrvaldamisega on regioonisisene eksport kahekordistunud, ulatudes 32 miljardi dollarini. Põhja-Ameerika vabakaubanduskokkulepe (NAFTA) on liitnud Mehhiko põhjas asuvate suurriikidega. Lõuna-Ameerikas on sama funktsioon Mercosuril, mis ühendab Argentinat, Uruguayd, Paraguayd ja Brasiiliat.

Reformide esimene laine oli populaarne, kuid tugines osaliselt ebarealistlikel ootustel. Esialgne kasv ei olnud veel reformide tulemus, vaid ühekordne efekt, mille tingis stabiilsuse naasmine. Mehhiko ja Venezuela lühiajaline buum lõppes panganduskriisiga.

Reformid ei ole taganud jätkusuutlikku arengut, mis on vajalik vaesuse väljajuurimiseks. SKT kasv tõusis küll 1991. a pärast reformide algust 3,5 protsendile, kuid langes pärast Mehhiko krahhi mullu 0,8 protsendile. Tänavuselt 3 protsendilt võib see tuleval aastal tõusta 4 protsendile. Vaesuse ohjeldamiseks oleks aga vajalik vähemalt 6protsendiline juurdekasv. Selle saavutamiseks võib kuluda veel 10 aastat.

Majandus on tugevatel alustel, kuid vaeste silmad näevad vaid seda, kuidas lõhe sissetulekute vahel järjest süveneb. Reaalpalgad on langenud ning tööpuudus on paljudes riikides tänaseks kõrgem kui 1990. a.

Reformijate populaarsus on kõikjal langenud. Samas ei ole ei vasakjõududel ega vanameelsetel midagi asemele pakkuda. Pettumus poliitikas on kaasa toonud vägivalla laienemise, alates partisaniliikumisest kuni kuritegevuseni.

Tapmiste arv, mis niigi ületab kuuekordselt maailma keskmise, kasvab. Sagedane on inimrööv, Kolumbias maksavad elanikud aastas 100 miljonit dollarit lunaraha.

Suurenenud on kulutused julgeoleku tagamisele, millele kulub 13--15 protsenti SKTst (nii era- kui avaliku julgeoleku tagamisele). Summa on suurem kui kulutused sotsiaalsele heaolule. Heitunud valitsused otsivad abi armeelt, kuid millegagi pole tagatud selle püsimine tsiviilkontrolli all.

Kostab hääli, kas hädade põhjus pole mitte liiga laias demokraatias. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1996