Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mida koonderakonna majanduspoliitikast arvata?
Koonderakonna majan-duspoliitika on normaalne ja sobilik antud tingimustele.
Elu ise näitab, olukord ümber Eesti ja riigi sees näitab, kas koonderakond peab oma poliitikat muutma või mitte. Kui koonderakond ongi teinud muudatusi oma programmilistes eesmärkides, siis peab ju aru saama, et ta ei ole üksi valitsuses. Ta on alati koalitsioonis ja peab arvestama koalitsioonipartneritega. See on ka normaalne. Valimistel ta esineb enda eest, öeldes oma tahted ja soovid. Koalitsioonis aga teadvustab koalitsiooni omi. Elu on ikka olnud selline kogu aeg ja ta jääb selliseks igavesti.
Maale ei tule see erakon-napoliitika nii palju sisse, et seda tasuks vaevaks võtta hinnata. Meil on siin rohkem tegemist külapoliitikaga.
Kui üldse majanduspoliitikast rääkida, siis pean ütlema, et meelsuselt olen pigem reformierakonna pooldaja kui koondpartei oma.
Üldist poliitikat ei julge hinnata. See on jõudnud niikuinii sellisele tasemele, et jookseb külast ja inimestest mööda. Kuna olen mingil määral seotud omavalitsusega, siis vaadates valla tasandilt, on selge, et riik on jätnud alumise tasandi siia omapäi vehklema. Koonderakonnal pole selles just kõige väiksem osa.
Ausalt öeldes on väga raske tabada koonderakonna majanduspoliitika selget suunda. Koonderakonna kogu poliitika on olnud väga hüplev, ühest servast teise pendeldav ja see iseloomustab ka nende majanduspoliitikat. Nii et selget kontseptsiooni ei ole. Kord on ta liberaalset turumajandust pooldav, kord võetakse kasutusele selline termin nagu sotsiaalne turumajandus, millest päris hästi aru ei saa, mida see kujutab.
Turumajandus kas on või ei ole. See sotsiaalne seal juures on minu arusaamist mööda mingi kompromiss parteidevahelises olelusvõitluses valijate toetuse nimel. Põhimõttelistele asjadele poogitakse mingid sõnad juurde, lootes sellega võita siis mingi teatud valijaskonna hääli.
Laias laastus võib jääda mulje, et meie majandus on küllalt stabiilne, aga kui vaadata asju lähemalt, siis majandusarengu kasv peaks olema ikkagi oluliselt suurem, kui ta on täna. Tunda rahulolu, et mingi areng toimub, on liiga vara. Sellel aastal ennustatakse erinevatel andmetel majanduskasvuks 3-- 3,5 protsenti. Ta võiks ikka olla 6-7 protsenti. Kui vaadata väliskaubandusbilanssi, impordi-ekspordi probleeme, siis on selgelt näha, et põhisuund on impordi poole peal.
Kui tahame rääkida Eesti majanduse arengust pikemas perspektiivis, siis peaks majanduspoliitika lähtuma eelkõige sellest, mida teha ja kuidas saavutada ekspordi suurendamist. Meil ei peaks olema majandusministeerium, vaid ekspordiministeerium, mis mõtleks sellele, et ettevõtjatel oleks soodsam ja efektiivsem toodangut eksportida.