Messikorraldaja peab hakkama vastutama

Turumajanduse maastikul ringi liikudes on tavaliselt teada, kes on ostja ning kes müüja. Ostes bensiini, on teile selge, et maksab see, kes sõita tahab. Kas aga järjekordsele messile platsi ostes on ikka loogiline, et messi korraldaja on selline müüja, kellele tingimusteta maksavad nii külastajad kui eksponendid? Kas telefonikataloogide puhul on õige, et kataloogi koostajale maksavad firmad, kelle kohta käivat infot andmebaas kajastab?

Viimasel ajal on messide arv kasvanud. Arvatavasti ei saa keskmine Eesti firma aasta jooksul osaleda rohkem kui 1--2 messil. Pakutakse järjest uusi valdkondi haaravaid erialamesse, millel osalemine on firmadele ühelt poolt suureks ahvatluseks, kuid teiselt poolt nende eelarvet ohtlikult pingestavaks ürituseks. Messikorraldajate äri toidab lihtne tavaarusaam -- alati maksab ja riskib messil osaleja-eksponent. Kas ei võiks aga olla vastupidi või vähemalt õiglasemalt?

Messi korraldaja pakub eksponendile osavõtu võimalust ning platsi asjade ja iseenda väljapaigutamiseks. Mida aga annab osalejale ette kinni makstud 100 ruutmeetrit, kui tema stendist ei jaluta mööda vajalikud kunded või on külastajaid nii vähe, et enamus aega kulub iseenda ja konkurentide imetlemiseks.

Väidan, et see mida pakutakse, on teatud arvu ja teatud tunnusega külastajate ootus ehk külastajate kvantiteet ja kvaliteet. Selliselt defineeritaks ka hüvis, mis oleks messikorraldaja ja eksponendi ostu-müügilepingu objektiks. Miks ei võiks kokku leppida tegeliku hüvise hinnas?

Üheks tegelikuks ja hästi mõõdetavaks asjaks oleks näiteks: suhtarv (S) = tegelik külastajate arv : eksponendi poolt kasutatud ruutmeetrite arv. Messileping peaks sätestama suhte (S) korraldaja prognoositud väärtuse ja lepingupoolte kohustused selle suhte tegeliku kujunemise järgselt. Niiviisi on äri aus ja arusaadav, st leping sõlmitakse mitte eksponendi suhtes kaudse teenuse (ruutmeetri), vaid otsese hüvise ostu-müügi peale. Kui prognoositud külastajate arv realiseerus, siis on messikorraldaja oma teenuse tõesti osutanud ja eksponent maksab selle eest rõõmuga. Kui aga prognoos ei täitunud -- järelikult ei olnud pakutud hüvis tasemel ning messikorraldaja peaks osalejale hüvitama sellest johtunud kahju.

Kindlasti soovib eksponent, et messi külastajate hulgas oleks isikud, kes võiks temast huvituda. Messikorraldaja poolt pakutavaks hüviseks oleks nende isikute saamine messile. Teenuse kvaliteedikindlaks tegemise üheks võimaluseks oleks näiteks alal tegutsevate nn VIP-otsustajate nimekirja pakkumine eksponentidele messilepingu lisana. Mida rohkem VIPe messi tegelikult külastas, seda kõrgem on messikorraldaja poolt müüdud hüvise väärtus. Juhtus aga nii, et VIPe ei käinud üldse -- maksku messikorraldaja eksponentidele raha tagasi!

Infoteenuse tarbija eeldab, et käsitletav infobaas on maksimaalselt hea kvaliteediga. Kui uurida andmebaasi sisendeid, selgub, et infotelefoni haldav firma paigutab sinna tasuta ainult objektide kohta käiva primaarinfo (ettevõtte nimetus, üks telefon). Kogu ülejäänud teabe eest (aadress, firma kõik ärivaldkonnad, kõikide filiaalide aadressid ja telefonid jm) tuleb juba maksta, ja mitte vähe.

Oletame, et firma ei soovi uue infotelefoni andmebaasi ennast «sisse osta». Järelikult infotelefoni tarbija, kes maksab minuti eest (loe teenuse eest) -- ei saa tegelikult selle firma kohta täielikku infot. Sama lugu on ka mõne telefoniraamatuga, kus teave on kajastatud selle järgi, palju enda kohta käivat infot on firmad suutnud «sisse osta».

Kui infotelefoni pakkuva firma eesmärgiks on ammendava info pakkumine 25 000 Eesti ettevõtte kohta, tuleks linna peale saata müügiagendi asemel ostuagendid, kes firmadest tõesti infot hangivad.

Ülaltoodud problemaatika ei ole midagi muud kui üleskutse ettevõtjatele -- tunnetada oma firma väärtust. Kuskilt läheb piir, kus enda näitamise ja äranäitamise eest ei tule mitte maksta, vaid tuleb hoopis raha küsida.