Kellele peaks kuuluma Rakvere haigla?

Rakvere haiglat on massimeedias käsitletud riigihaiglana. Tervisekorralduse seadus sätestab, et tervishoiuasutused võivad olla riigi, munitsipaal- või eraomandis. Sama seadus sätestab, et riigi tervishoiuasutused määrab vabariigi valitsus. Vastav ülesanne pandi vabariigi valitsusele juba enne tervishoiukorralduse seaduse jõustumist.

Vabariigi valitsuse määrusega nr 328 25. oktoobrist 1993. aastast sätestati «Riigi omandusse jääva vara nimekiri». Selle akti alusel pole Rakvere haigla aga kunagi kuulunud riigivara nimekirja.

Vabariigi valitsuse määruse nr 342 järgi (23. septembrist 1994) moodustati riigihaiglate haldamiseks riigihaiglate haldusnõukogu ning 21. detsembril 1994. aastal kehtestati sotsiaalministri määrusega nr 66 «Riigihaigla põhimäärus».

Riigihaigla põhimäärusega sätestati riigihaigla põhiülesanded, juhtimine ja töökorraldus, samuti riigihaigla ravinõukogu, riigihaigla vara ja vahendid ning muu hulgas loetletakse üles riigihaiglate haldusnõukogu poolt hallatavad haiglad ning ka selles nimekirjas ei mainita Rakvere haiglat. Sellest tulenevalt tekib küsimus, mille alusel saaks haiglad lahterdada riigihaiglateks ja munitsipaalhaiglateks?

4. septembrist 1992 on olemas vabariigi valitsuse määrus nr 260, millega kehtestati «Riigi vara munitsipaliseerimise kord».

Vastav akt sätestab punkthaaval, kuidas seni riigile kuulunud vara munitsipaliseerida.

Siit aga tekib omakorda küsimus, kui selle korra alusel ei ole vara munitsipaliseeritud, kuid asutus ei ole ka riigivara nimekirjas, kas siis on tegemist järjekordse õigusliku vaakumiga või kellegi näpuveaga.

Kuivõrd Rakvere haigla teenib peamiselt omavalitsusüksuse territooriumil elavate kodanike huve, olles ühtlasi maakonna keskseimaks raviasutuseks, tuleks ka haiglat vaadelda pigem munitsipaalhaiglana kui riigihaiglana.

Õigusliku vaakumi kaotamiseks peaks omavalitsusüksuste liit eeltoodud määruse järgi haigla kiiremas korras munitsipaliseerima.

Täiesti omaette probleemid tekivad haiglate puhul tsiviilprotessis osalemisel, töölepingute määratluses ja tsiviilvastutuse puhul.