Väärismetallikaubanduse pealinn on London

Maailma suuremateks kullakauplemiskeskusteks on London, New York, Tokio, Sydney, Hong Kong ja Zürich. Londonit loetakse aga õigusega kullakauplemise pealinnaks, sest valdav osa eelpoolnimetatud linnades toimunud tehingutest arveldatakse Londonis. Tehingute koordineerijaks on Londoni kangikullaturu assotsiatsioon (London Bullion Market Association -- LBMA), mille liikmeks on 64 kompaniid 13 maalt.

Kuigi kullaturg sisaldab endas kaht suhteliselt erinevat haru, füüsiline kuld ja kangikuld, tehakse valdav osa tehingutest siiski kangikullaga. Füüsiliseks kullaks nimetatakse kulda, mis läheb otseselt juveeli- ja muu tööstuse tooraineks. Kuni käesoleva ajani on kullaturu mahtusid katnud suur saladusloor, avalikkus võis turu suuruse kohta teha ainult oletusi. Esimest korda ajaloos avalikustas LBMA nende kaudu arveldatud tehingute mahu, arvu ja käibe 7. veebruaril, mil selgus, et eelmise aasta viimases kvartalis arveldati keskmiselt 30 mln untsi (930 tonni) kulda päevas. New Yorgi kaubabörsi kauplemismaht on 3 mln untsi ja Tokios 1 mln untsi. Eile avalikustatud jaanuari maht (37,2 mln untsi) näitab, et eelmine kuu oli väga erandlik. Kulla hind oli väga madal, aga kauplemismaht tõusis eelmise kuuga võrreldes 25%, käive 20% ja tehingute arv 14%.

Kullakaubanduse kõige olulisemaks indikaatorhinnaks on saanud Londoni fikseeringud. See protseduur toimub kaks korda päevas, hommikune fikseering kell 10.30 ja pärastlõunane kell 15.00 Londoni aja järgi. Protseduur ise kujutab küllaltki kummalist rituaali. Nimetatud kellaajaks saabuvad Londoni Citys asuvasse N.M. Rothchild & Sons Ltd. kontorisse viis meest. Lisaks N.M. Rotchildile veel nelja mõjuka kulladiileri (Deutsche Bank, Sharps Pixley, Midland Bank, Republic National Bank of New York ja Standard Chartered Bank --The Mocatta Group) esindajad. Pärast saabumist räägivad need viis meest umbes 10 minutit telefoniga ja istuvad seejärel igaüks oma laua taha, millest igaühel asub väike Suurbritannia lipp. Seejärel langetavad nad oma laual asetseva lipu.

Nüüd algab kauplemine, ühikuks on 400untsine kullakang mida nimetatakse Good Delivery Bar. Eesistuja paneb ette hinna ja küsib, kes soovib selle hinnaga ja kui mitu kangi kas osta või müüa. Kui ostu ja müügi hulk ei ole tasakaalus, tõstetakse või langetatakse hinda niikaua, kui saavutatakse tasakaal ning selle hinnaga fikseeritakse kulla hind. Kogu protseduuri ajal on firmade esindajatel ühendus oma kontoritega telefoni teel ning kui tema soov muutub, annab ta märku lipu tõstmisega. Eesistuja ei saa deklareerida hinnafikseeringut enne, kui kõik lipud on langetatud.

Taoline tänasel päeval küllaltki kummaline tseremoonia on kestnud alates 12. septembrist 1919. aastast ning kogu protseduur ja kolm osavõtjat viiest on jäänud kogu selle aja jooksul muutumatuks. Kõik see võtab aega ainult mõned minutid ja selle ajaga vahetab omanikku kuni 20 tonni kulda.

Enam vähem analoogiliselt toimuvad ka teiste väärismetallide fikseeringud, kuigi väikseid erinevusi siiski on. Hõbeda fikseerimine toimub erinevalt teistest ainult kord päevas, fikseerijaid on kolm ja erinevalt kulla fikseerimise protseduurist ei ole esindajatel protseduuri ajal ühendust välismaailmaga.