Mida peaks Eesti tegema?

Kõige elementaarsem oleks see, kui valitsuste vahel alustataks läbirääkimisi. Mitte ainult teemal Tartu rahu ja piir, aga ka majandusliku arengu seisukohalt. Kui need on toimunud, siis ma lihtsalt ei ole tähele pannud, aga minu arvates ei ole vist mingisuguseid kontakte olnud. Ja on ju selge, et kui mägi ei lähe Muhamedi juurde, siis Muhamed tuleb mäe juurde, oleneb kustpoolt seda Eestit vaadata.

Me võime siin teha küll igasuguseid organisatsioone, mille esindajad käivad Venemaal, aga see on lihtsalt ainult niisugune nokkimise küsimus. Samamoodi käib Tallinna farmaatsiatehas Venemaal umbes ministrite, ministrite asetäitjate juures oma käe peal asju ajamas, käivad need suurettevõtete assotsiatsiooni mehed, käivad teised klubid ja ühingud, aga tsentraalset asja pole ju aetud.

Ettevõtjad püüavad ja teevad, mis suudavad. Need kes oskavad -- nagu eestlastele on kombeks, et kui visatakse välja, läheb kusagilt mujalt sisse -- need ajavad asja ikka ära, aga Eesti riigi arengus ei ole see ju midagi. Need on ütleme meiesuguse väikese tehase mingisugused lahendid.

Vaja on üldist arengut just selles suunas, et me saaksime müüa kas või samamoodi kaupa nagu Läti ja Leedu. Kui võtame farmaatsia, siis nendel on 10 protsenti tolli, meil 20. Eesti on üks väheseid riike, kellel on selline kõrgendatud toll sellel alal, aga tal on ka teistel aladel.

Mul ei ole informatsiooni, mismoodi see Läti ja Leedu värk seal käib. Aga igal pool, kus me käime, tuuakse ette, et kuidas teil Pribaltikas ühed riigid saavad meiega asju aetud, aga teised ei saa.

Asi pole poliitikas, sest poliitika on ja jääb. Asi on majanduses. Alati ei saa me ju pöörata nägu ainult Euroopasse, oodata, et me astume sinna ja teise klubisse. Peame ikka olema realistid ja arvestama seda, et on koht, kuhu me saaksime oma praeguse tasemaga kaupa müüa. See koht on Venemaa.

Eeskätt on asi riiklikus po-liitikas ja mitte niivõrd Eesti riigi poliitikas, vaid selle teise poole poliitikas, kus ikkagi domineerivad sellised ?ovinistlikud meeleolud ja tahtmine Baltimaadele ja Eestile koht kätte näidata.

Need sammud, mis praegu on astutud piirilepingu sõlmimiseks, on minu arvates sammud õiges suunas. Omapoolne hea tahte näitamine rahvusvahelistes suhetes on väga oluline. Võib arvata, et Venemaal ka poliitikas varem või hiljem pääsevad ehk mõjule eluterved tendentsid, kus peaks tekkima arusaam, et selline kaubavahetus on mõlemale poolele vajalik ja kasulik.

Tänasel hetkel on Eesti vähe kasutanud võimalust, et Venemaal on piisavalt mõjukaid inimesi ja majandusringkondi, kes on tegelikult huvitatud kaubavahetusest Eestiga või Eesti transiidikoridoride kasutamisest. Ma arvan veel seda ka, et Eestist teatakse Venemaal vähe. See on tegelikult ka meie endi süü, et me sellist idapoolset informatsiooni või PR-poolt ei ole teinud vajalikul määral. Eesti ülesanne on praegu eelkõige horisontaalsuhete kaudu tihendada sidemeid meile lojaalsete majandusringkondadega, avardada neid ja ka koondada neid. Ma arvan, et ainult läbi selle me suudame mõjutada ka poliitikuid, sest poliitika ja majandus on omavahel seotud. Ja kui see tegevus on meile edukas, siis ka surve Venemaal seestpoolt nendele tollibarjääridele muutub sedavõrd suureks, et nad lõppude lõpuks meilt lihtsalt pealt ära võetakse.

Peame olema märksa agressiivsemad heas mõttes.