Eestis ahistatakse kõige enam maksumaksjaid, kelle rahaga riik kõikvõimalikke, peamiselt kehvakese pangandussektori auke lapib. Näiteks Sotsiaalpanga, Tööstuspanga ja Põhja-Eesti Panga halbade laenude katmiseks kulus miljoneid kroone maksumaksja raha. Tõesti kurb.
Eelmine sügav panganduskriis oli Eestis 1994. aastal, kui varises kokku Sotsiaalpank. Mullu neelas Hoiupank alla Tööstuspanga, sellel aastal võttis Ühispank ette Põhja-Eesti Panga (PEP) ülevõtmise.
Kõik pangakriisid ja nende ennetamise eesmärgil tehtud kirurgilised liitumisoperatsioonid on midagi maksnud, enamasti miljoneid kroone. Miks siis maksumaksja rahaga nii hooletult ringi käidi?
Loomulikult on tõsi, et riigi rahaga ei ole ilus lappida pankurite poolt tekitatud auke. Kuid mida teha siis, kui seesama kehvasti töötanud pankur on olnud riik ise? Keegi ei lähe ju oma naabri juurde ja nõua, et naaber maksaks tagasi tema enda võlad.
Majanduse kuldreegel on, et ettevõtte pankroti korral saavad oma raha viimases järjekorras tagasi aktsionärid, kes pidid firma hea käekäigu eest hea seisma.
Põhja-Eesti Panga 238 miljoni krooni suurune kahjum, mis sisaldab nii 130 miljoni krooni suuruse ?veitsi deposiidi kui ka 62,5 miljoni krooni suuruse laenu Koit Kaaristu firmale Iris Mineral, on puhtalt riigi omanduses olnud panga ämber. Riik jagas omaenda pangast heldekäeliselt raha, mis hiljem tuli uue panganduskriisi vältimiseks katta.
PEPi puhul oli suurte laenukahjumite tekitajaks riik, täpsemalt öeldes tema ametnikud.
Otsuse PEPi põhjaminekut vältida tegi Eesti Pank 1995. aastal, andes PEPi halbade laenude katteks 220 miljoni krooni suuruse garantii. Tollal olid PEPi aktsionärideks valitsus ja Eesti Pank. Tõenäoliselt arvutas Eesti Pank, et garantii andmine on odavam, kui PEPi pankrot ja võib-olla mõjutas otsust ka ?veitsi deposiit. Seega tegi riik põhimõttelise valiku kahe halva vahel ja leidis, et PEPi jätkamine on parem.
Ühispanga ja PEPi liitmisel realiseeris Eesti Pank oma garantiid, kuid nõudeõigus nii Kaaristule antud kui ka kõigile teistele halbadele laenudele jäi alles.
Garantiide realiseerimine ei ole Kaaristu jaoks indulgents, mis on juba lunastatud. Kaaristu võlg on bilansivälise kohustusena endiselt üleval ja nagu kõigi PEPi bilanssi koondatud halbade laenude puhul tegeleb ka Kaaristu laenu tagasisaamisega Ühispanga riskilaenu osakond.
Tagasitulnud laenudest läheb 90% Eesti Pangale ja 10% Ühispangale komisjonitasuna tehtud töö eest. Seega pole Koit Kaaristu jaoks see asi veel sugugi lõppenud.
PEPi liitmine Ühispangaga oli aga eelnevast tulenenud saneerimisprogrammi loogiline jätk. Nimelt pidurdasid garanteeritud, kuid olematud varad oluliselt panga arengu- ja kasumi teenimise võimalusi. Eelmisel aastal Põhja-Eesti Panga bilansimaht küll ei vähenenud, kuid aastaga kaotas pank seoses pangandusturu üldise kasvuga pidevalt turuosa, aasta jooksul tervelt 4% võrra.
Poliitikas nimetatakse sellist olukorda stagnatsiooniks.
Seotud lood
Maksude koosseis muutub veel ja maksumäärad lähevad kõrgemaks – selle peale võib mürki võtta, arvab raamatupidamisbüroo Vesiir asutaja ja juht Enno Lepvalts.