Tallinna linn põeb hambavalu

Ma ei ütleks, et see on meditsiiniline probleem, ehkki meditsiiniga on sarnasus muidugi olemas. Nagu meditsiinis, nii ka Tallinna asjades on kõige mõistlikum esialgu andmeid koguda ja diagnoos panna ning alles seejärel on võimalik valida vastavad ravimeetodid. Kõige tähtsam on leida lahendid, mis ei viiks lahanguni.

Arstina paneksin diagnoosi, et Tallinnas on tegemist hambavaluga, mitte vähkkasvajaga. Muidugi võib ka hambavalu olla üsna piinav ja igal juhul häirib see patsiendi igapäevast elu.

Võrdlesin lihtsalt linna kui organismi inimese kui organismiga. Küüniline oleks väita, et tühja kah, las valutab.

Ma ei ütleks, et praegune olukord oleks kuidagi eriti hull. Niikaua kui on olnud ametnikke, on olnud ka vigu ja kuritarvitusi. See tõde kehtib Vana-Egiptusest peale, kuna nii eksimused kui pahateod on inimlik nähtus.

Kui tõmmata jällegi paralleele meditsiiniga, siis ravi tulemusel saab 90 protsenti inimestest ju terveks. Kui aga patsientide hulka satub üks, kellel röntgen kopsupõletikku ei näita, ja kui me ta kaotame, siis tekivad kohe jutud, et arstid ei tea ja ei tee midagi. Sama lugu on linnaga. Kui midagi läheb valesti, kui me ei saa oma tahtmist, kui piiratakse meie õigusi, pistame kisama, et kõik ametnikud on halvad.

Eriti valusad on muidugi küsimused, mis puudutavad otseselt iga linnakodanikku, näiteks korterid. Mõne tehase ärastamine on lihtrahvale puhtteoreetiline küsimus, korter aga midagi väga hingelähedast, armast ja oma.

Minu arvamus on, et nn korteriskandaal oli ajakirjanduses tublisti üle paisutatud.

See 231 on täiesti suvaline number, kuna eksisteerib väga erinevaid nimekirju. Alguses oli 50 korteri nimekiri, siis tuli 181 korteri nimekiri, seejärel 231 korteri nimekiri...

Revisjonikomisjonil on tegelikult kümneid kordi rohkem andmeid, kui on imbunud ajakirjandusse. Tänaseks olen loobunud korterite kokkulugemisest ja meie kõige värskemat nimekirja nimetan «poolteise kilo nimekirjaks».

Kõnealuse 231 korteri hulgas on tegelikult kõik kesklinnas erastatud korterid, mille puhul on kasutatud mitmeid skeeme. Mina küll ei julge öelda, et kõik need tehingud või isegi suurem osa nendest oleksid olnud ebaausad või seadusevastased.

Meil on juba täna käes peaaegu kõik Tallinnas erastatud korterite nimekirjad, kuid nende kontrollimine võtab väga palju aega. Kardan, et lõplikke järeldusi saab teha alles volikogu järgmine või ülejärgmine koosseis.

Läheneme asjale sammhaaval. Kõigepealt selgitame välja teatud tüüpjuhtumid ja -skeemid ja kontrollime need ühe korteri haaval ära. Sealtkaudu jõuame kahtlaste tehinguteni, mida on kindlasti mujalgi kui kesklinnas. Igas maakera punktis, kus elavad vähemalt kaks inimest, saab ju alati midagi välja kaevata.

Igal juhul on tegemist pikaajalise protsessiga, seda enam et korterite erastamine ei ole kaugeltki ainus asi, millega revisjonikomisjon tegeleb, ja tegelikult ei ole see ka kõige tähtsam probleem.

Meie komisjon tegeleb kogu linnavara kasutamise ja käsutamise kontrollimisega. Et kontrollitavaid mitte ette hoiatada, ei saa ma loomulikult meie töögraafikut ja ­meetodeid avalikustada.

Saan öelda ainult nii palju, et meie huvi all on näiteks rendipinnad, sooja- ja veemajandus.

Ütleksin nii: revisjonikomisjon tegeleb selle küsimuse teatud aspektidega.

Väidan, et kõikjal, kus puutuvad kokku inimesed ja raha, võib alati midagi juhtuda. Pole olemas ideaalset varianti, et ükski ametnik ei tee midagi valesti ja keegi ei pane maksumaksja raha oma taskusse.

Mina isiklikult jagan arvamust, et rohkem asju peaks toimima ärilistel põhimõtetel, mis eeldaks rohkem avalikke konkursse ja muid puhtmajanduslikke mängureegleid. Praegu on ametnike subjektiivne tahe sageli liiga mõjuvõimas.

Loomulikult ei tähenda äriline lähenemine absoluutselt kõige kiiret mahamüümist, vaid ühesuguste võimaluste loomist kõigile inimeste.

Samal ajal peab linn viima miinimumini oma majandusliku riski, sest mängus on ikkagi kogu linnarahva raha. Volikogu on näiteks juba otsustanud, et linn peab maha müüma oma osaluse terves reas aktsiaseltsides, kuid seda ei saa teha päevapealt ja mõtlematult.

Revisjonikomisjon ei ole ellu kutsutud ametnike karistamiseks. Sellised terminid nagu karistamine, poomine, mahalaskmine kuuluvad teistele organitele. Täiesti vale on ka ettekujutus, nagu oleks revisjonikomisjoni esimees Tallinna peainkvisiitor.

Eelmine komisjon läks tõesti kesklinna valitsusega teravasse vastuollu ega saanud sealt lõpuks enam elementaarseid pabereidki kätte. Mina ei ole algusest peale mingit ametnike vastuseisu kohanud, nii linnavalitsuse kui linnaosadega on koostöö hea.

Revisjonikomisjoni koostamise tähtsaim põhimõte seisneb selles, et ta ei oleks tendentslik. Seetõttu kuulubki komisjoni võrdne arv inimesi kõigist fraktsioonidest, peale minu on seal Peeter Lepp, Valve Raudnask, Liina Tõnisson, Svetlana Koroljova, Lembit Annus, Vladimir Ivanov, Leonid Mihhailov, Ülle Rajasalu, Mihkel Rebane, Mart Laar ja Jüri Aarma.

Ideaalselt neutraalne variant oleks, kui komisjoni kuuluksid kõrvuti ametnik ja kunstnik, joodik ja karsklane, varas ja politseinik.

Võib küll, kui fraktsioon seda vajalikuks peab ja volikogu selle heaks kiidab.