10. märts 1997
Jaga lugu:

Abi segab äri

Eestlase rahvuslik uhkus ei takistanud meil selle kümnendi alguses suure ega ka väikese välismaise abi vastuvõtmist. Mida sirgemaks on läinud oma krooniga maksva maarjamaalase selg, seda vähem oleme hakanud igasugust abi paluma ja eeldame, et meid koheldakse juba peaaegu- eurooplastena ja üsna võrdväärsete partneritena.

Meie välismaised sõbrad on aga Eesti abistamiseks koostanud programme, teinud korjandusi ja saanud oma valitsustelt abi. Nii jõuabki siia ikka veel kasutatud mööblit, haiglasisustust, koolitarbeid, rõivaid, aparatuuri ja tehnikat, aga ka toitu ja ravimeid. Pole olemata sellisedki juhused, kus Eestisse läkitatakse lihtsalt kasutamiskõlbmatut rämpsu.

Kuu aega tagasi saadeti Tartule Saksa sõpruslinnast Lüneburgist mahukas kogus humanitaarabi. Saadetise kokkupanemise ja siiasaatmisega oli tegelenud palju heatahtlikke inimesi. Tartu kliinikutele saadeti ka ravimeid, millest mõnikümmend kilo oli aegunud. Millegipärast pandi kella külge just aegunud ravimite saatmine ja seda heideti abistajaile nii suuliselt kui ka kirjalikult ette ning võimendati ajakirjanduses.

«See on Eesti suuremate ravimifirmade suunamisel teadlikult algatatud kampaania, et meie raviasutused loobuks välismaisest ravimiabist ja ostaks kõik medikamendid neilt,» väitis üks humanitaarabi vastuvõtmisega seotud ametiisik. Tema sõnul on ravimifirmad sponsoreerinud paljude juhtivate arstide ja meditsiiniametnike väliskomandeeringuid, kuhu on mõnigi kord õnnestunud kaasa võtta ka pereliikmeid.

Seepärast polegi midagi kummalist sakslasi solvavas nõudmises, et aegunud ravimid tuleks hävitada saatja kulul. Kindlasti kaob nüüd lüneburglastel igasugune soov Eestiga seotud heategevuseks ja abisaadetised ei ohusta enam kohalike aspiriinimüüjate äri.

Jaga lugu:
Hetkel kuum