Äripäeva küsimustele vastab justiitsminister Paul Varul
Jah. Nüüd on sellest saanud majandustegevuse avalike kitsenduste seadus.
Ei. Majandustegevuse seadus oli mõnevõrra segadust tekitav nimi ja viitas sellele, et ühe seadusega tahetakse majandustegevust reguleerida.
Nüüd me tunnistame, et majandustegevust ei saagi ühe seadusega reguleerida. Majandustegevust reguleeritakse väga paljude seadustega: maksuseadused, tsiviilseadustik, pankrotiseadus, äriseadustik, tarbijakaitse seadus jne.
Aastatel 1989--1990 oli meil levinud väärarvamus, et turumajanduse tingimustes peab majandustegevus olema vähereguleeritud, tegelikult taheti öelda väheahistatud.
Nõukogude ajal sekkus riik tõepoolest oluliselt majandustegevusse. Vabaturumajandus on nendest käskudest ja keeldudest vaba. Järeldati, et turg reguleerib end ise, seadused ei pea tegema ettekirjutusi.
Turumajandus tähendab seda, et suvalisi ametnike otsuseid tuleb vältida niipalju kui vähegi võimalik. Kõik peab toimuma seadusega etteantud mängureeglite raames vabalt.
Nii vaba ei saa majandustegevus ka olla, et ma lihtsalt püstitan raekoja platsi putka ja hakkan müüma, avan tehase ja hakkan tootma. Mingid load ja kooskõlastused peavad igal juhul olema.
Selged mängureeglid muudavad majanduskeskkonna liberaalsemaks.
Praegu on jäänud mulje, et me tahame reguleerida midagi niisugust, mis enne oli vaba, aga tegelikult on vastupidi. Praegu otsustab ametnik, kas anda tegutsemis- või kauplemisluba või mitte. Kohalikud omavalitsused kehtestavad igasuguseid lubasid. Samas pole sätestatud, mis põhjusel nad võivad keelduda loa andmisest, mis põhjusel mitte. Lubasid aga nõutakse ja see viibki korruptsiooni ja ametnike omavolini.
Õiguslikult vähereguleeritud ei tähenda, et kõik on liberaalne ja vaba. Selle seaduse üks mõte on, et ta annab väga selged piirid, millal ja millest saab ära öelda, millal millist luba on vaja ja rohkem midagi nõuda ei tohi. Ametnikele jääb uue seadusega väga kitsas mänguruum.
On kaks erandit, mida see seadus ei reguleeri. Esiteks, majandustegevust, mida ei saa majandustegevuseks lugeda oma lühiajalisuse ja väikese majandusliku tähenduse tõttu. See tähendab, et kui ühel põllupidajal on näiteks saak üle jäänud ja ta tuleb seda kaks korda turule müüma, siis seda seadus ei reguleeri.
Teiseks ei reguleeri see seadus majandustegevust, mis on teiste seadustega piisavalt reguleeritud: loominguline ja teaduslik tegevus, advokaatide ja notarite, vannutatud maamõõtjate ja audiitorite kutsetegevus, kindlustus- ja krediidiasutuste tegevus ning valdkonnad, millega tegelemise õigus kuulub riigile.
Valdkondade puhul, kus on nõutud tegevusluba, on eelkõige tegemist riigi seisukohalt kas olulise või ohtliku tegevusega, näiteks relvade valmistamine, soetamine ja müümine, narkootiliste ainete soetamine ja müümine, detektiiviteenused, tubaka- ja piiritusetoodete valmistamine.
Seadus määratleb konkreetsed alused, kuidas sellise majandustegevuse jaoks luba saada ja millal on õigus loa andmisest ära öelda.
Äriseadustikust tulenevalt peab seadus sätestama, millal on tegevusluba vaja. Praegu on see paika pandud valitsuse määrusega.
Erinevad valitsused võivad kergesti määrusi muuta, seega puudub kindlus. Seaduse muutmine on palju keerulisem, seega muutume stabiilsemaks ja liberaalsemaks.
Praegu on tegevuslubade andmine valdkondade kaupa jaotatud ministeeriumide vahel. Tulevikus hakkavad tegevuslubadega tegelema maavalitsused.
See on küsimus, miks ma ei ole selle seadusega veel rahul. Mina esitan oma töögrupi liikmetele täpselt sama küsimuse. Seaduses peab olema väga selgelt kirjas, millal võib tegevusloa andmisest keelduda.
Selleks, et tegevust alustada, tuleb praegu esitada terve hulk litsentse ja lubasid. Uue korra järgi on nii, et kui ettevõtja on saatnud maavalitsusele vastava teate, ei saa talle enam esitada täiendavalt igasuguste lubade nõudeid.
Nüüd on maavalitsus see, kes peab ettevõtja tegevuse alustamisest teavitama tuletõrjeinspektorit, sanitaartehniliste nõuete kontrollijaid jne. Nemad omakorda võivad minna ettevõtjat kontrollima, nii et see, kes kaupluse avab, peab olema ise huvitatud nõuete järgimisest.
Sellisel puhul peaks piisama faktist, et teil on kümneaastane töökogemus. Millised kutseoskused konkreetsete valdkondade puhul on nõutavad, sätestab valitsus.
Teatud mõttes on nii, et riik peab tagama tarbijakaitse. Iga ostu-müügileping on kokkuleppe küsimus. Te pakute mulle diktofoni müüa, ütlete, et see on natukene rikkis, aga me lepime hinnas kokku ja mina ostan selle ära. Siin pole mingit seaduse regulatsiooni vaja. Ei saa aga olla nii, et ma panen kaupluses hästi odava hinnaga välja riknenud kauba. Seda ei luba tarbijakaitse.
Sellel nädalal analüüsime majandusministeeriumi spetsialistidega, kas majanduspoliitiliselt on seadus vastuvõetav. Enamikus küsimustes oleme konsensuse leidnud. Aprilli esimesel poolel peaks seaduseprojekt jõudma valitsusse ja kuu lõpus riigikokku.
Seotud lood
Kui majandusnäitajad langevad, tõuseb vajadus turvateenuste järele, sest kuritegevus hoogustub. G4Si juhatuse esimees Priit Sarapuu ütles, et enim toimub kuritegusid just mehitamata valvega väliobjektidel, kus pimeda aja saabudes on kurjategijatel mugav tegutseda.
Enimloetud
5
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Viimased uudised
Õigusruum ja ärikultuur riigis on euroopalik
Hetkel kuum
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Tagasi Äripäeva esilehele