30. märts 1997
Jaga lugu:

Eestlast saab petta ainult korra

Küsimustele vastab moekunstnik Thea Pilvet

Moeäri on selles suhtes keeruline, et moekunstnik peab juba aasta ette teadma, mis järgmisel hooajal moodi tuleb. Moekunstnik müüb aasta enne järgmise hooaja algust ainult ideed sellest, mis tema arvates võiks järgmisel aastal moes olla. Risk, et moekunstnik eksib ja n-ö vale asja välja pakub, on väga suur.

Võib ju mõelda küll, et püksid on ikka püksid, olenemata sellest, kui pikad või laiad nad on. Tegelikult on iga väikseimgi detail riietuseseme juures äärmiselt oluline. Detailid paneb aga moekunstnik paika millimeetri täpsusega.

Enamik moekunstnikke loob oma moodi enda sarnastele inimestele ja püüab teha vaid selliseid rõivaid, mida ta ise heameelega kannaks. Selles peitubki üks äriedu saladus.

Moekunstnik peab ülitäpselt teadma, milline inimene tema tehtud rõivaid ostab, samuti peab ta tundma oma tarbija eluviise ja käitumist. Tarbijaid võib tundma õppida mitmel viisil, näiteks tänavatel käies jälgida, kes on sinu riideid ostnud.

Protsess algabki sellest, et moekunstnik teeb endale selgeks, kes on selle kollektsiooni potentsiaalsed ostjad. Seejärel valitakse välja kangas ja värvid. Siis paneb kunstnik ideed paberile, mille järgi hiljem loob koos konstruktoriga vormi. Vormist tehakse prototüüp, mida siis vastavalt vajadusele muudetakse ja täiendatakse. Prototüübi järgi hakatakse rõivaeset tootma. Kogu aeg toimub ka hinna arvestamine.

Hinna kujundab eelkõige turg, peab arvestama meie inimeste suhteliselt väikesi võimalusi. Oma tööd toote kujundamisel hindan südametunnistuse järgi. Väga paljusid moekaupu müüakse üleliia kõrgete hindadega.

Moekunstnikke koolitatakse meil pidevalt kaks või kolm korda rohkem, kui Eesti turul nende jaoks ruumi on. Eesti vajadus on kolm uut moekunstnikku aastas, kunstiakadeemias on kursusel tavaliselt viis-kuus, vahest ka üheksa moetudengit. Kunstiakadeemias moetudengi koolitamine on väga kallis ja sellepärast arvan, et nii riigi rahakoti kui ka Eesti moetööstuse seisukohalt oleks tunduvalt mõttekam igal aastal üks moetudeng saata Pariisi või New Yorki õppima. Kuna mood on niivõrd internatsionaalne nähtus, polegi oluline, kas see tudeng sealt tagasi tuleb. Tähtis pole mitte see, kus linnas sa laua taga istud, vaid see, kust sa pärit oled.

Inimene, kes praegu lõpetab kunstiakadeemias moeeriala, ei vääri tegelikult oma professiooni nime. Selleks, et olla tänapäeval moekunstnik, ei piisa vaid vastavast haridusest ja andest. Moekunstnik peab ka oskama äri teha, ta peab orienteeruma majanduses. Lühidalt öeldes, kunstnik peab vaatamata oma loovusele jääma kahe jalaga maa peale.

Ainus Eesti moekunstnik, kes suudaks oma loominguga maailmaturul konkureerida, on minu arvates Ivo Nikkolo. Rohkem pole minu arvates Eestis ühtegi moekunstnikku, kes suudaks endale ka mujal nime teha. Ja praegu ei näe ma ka ühtegi potentsiaalset Nikkolo mantlipärijat.

Ta on suhteliselt julge ja tuleb moega kaasa niipalju, kui rahakott vähegi lubab. Ma ei arva, et eestlane on oma moe-eelistustes eesrindlikest moemaadest maha jäänud. Pigem tulenevad stiilierinevused sellest, et igal maal on oma väljakujunenud moepiirid, mille raames mängitakse. Näiteks erinevused värvieelistustes -- põhjamaalased armastavad tumedaid, lõunamaalased heledaid toone.

Äärmuslik mood ja ekstreemsused ei jõua siia sellepärast, et neid sünnib niivõrd palju ja selliste rõivaste hind pole meie inimestele jõukohane.

Ta ei osta riideid kimbus, vaid otsib mingit kindlat riideeset. Tal on täpne ettekujutus rõivatükist, mida ta vajab. Vanast harjumusest tahab ostja käia läbi võimalikult palju poode, et võrrelda omavahel hindu. Endiselt on olulisim näitaja rõivatüki juures selle hind.

Importrõivaste kvaliteet sõltub sisseostjate moeteadlikkusest ja äritunnetusest. Alati leidub sisseostjaid, kes ostavad riideid kokku pakkidena ja suhteliselt kahtlastest kohtadest. Sealt ka siis kehvavõitu kvaliteet. Õnneks pole selline käitumine muutunud reegliks, sest minu arvates saab eesti inimest petta vaid üks kord.

Ühest küljest on kaubavalikud sisseostjate ja teisest küljest eeldatavate ostjate nägu.

Riidevaliku järgi pean kõige kehvemaks Sokost. Nende puhul ei saa ma aru, kellele need riided mõeldud on. Sokoses müüdavad riided on minu arvates moetud ja paistab, et neid on sisse ostetud väga suurtes partiides. Samuti tundub, et neid on transporditud kuskilt kaugelt ja suurtes pakkides. Rõivaste kvaliteet on Sokoses samuti minu arvates kehvavõitu, sest kortsunud pluusi näiteks mina küll kvaliteetseks nimetada ei saa.

Sokose väljapanekus pole mingit loogikat, ilmselt püütakse rahuldada võimalikult laia tarbijaskonna huve, teadmata täpselt, mida siinsed inimesed kanda armastavad. Minu arvates pole eesti inimese ettekujutus klassikalisest või pidulikust rõivastusest päris selline, mida nemad pakuvad.

Tallinna kaubamaja puhul häirib mind see, et nad pidevalt vahetavad rõivakollektsioonide asukohta. Klient peab tihtipeale terve korruse läbi traavima, enne kui leiab pluusi, mida ta veel eile nägi teise koha peal.

Muidugi ei peaks moekunstnik olema näiteks politseivormi kujundamisel ainuütleja, kuid siiski võiks tema nõuannetega arvestada. Ametirõiva kujundamine ja nende kandmine on pikk protsess.

Arvestama peab kandja isiku, liigutustega ja töö iseloomuga.

Praegu on levinud tendents, kus arvatakse, et moekunstniku kavandite põhjal tehtud vormirõivad ei sobi igapäevaseks kandmiseks. Loomulikult ei mängi mood klassikalises mõttes vormirõivaste juures mingit rolli, loeb pigem ajakohasus.

Jaga lugu:
Hetkel kuum