6 aprill 1997

Heido Vitsur peab kaitsetolle ja riigireitingut mõistetavaks

Vastab peaministri majandusnõunik Heido Vitsur

Siimann on teistsorti meeskonnatöö tegija kui Vähi. Ta teeb palju suurema panuse aruteludele. Vähi on inimesena tugevam ja kindlakäelisem otsustaja. Siimann on poliitiliselt paindlikum. Ta peab väga palju läbirääkimisi ja erinevalt Vähist ei hinda ta üksnes hetke tulemuslikkust, vaid kaalub, mis see poliitiliselt maksma läheb.

Kindlasti tulevad muutused rõhuasetustes. Eestis on üha selgemalt välja joonistumas pilt, et majanduskasv on aeglane ja kui silmas pidada põllumajandust ja töötlevat tööstust, siis olematu, tööhõive on tõsine probleem juba peaaegu poolel Eesti territooriumist, kaubandusbilansi puudujääk on võtnud hirmuäratavad mõõtmed.

Isegi kui arvestada maksebilansi tasakaalu, on ligi 25protsendine väliskaubanduse puudujääk sisemajanduse koguproduktist (SKP) väga suur. Järelikult on Eesti küllalt palju oma majandusest üles ehitanud sissevoolava raha arvel, mida on umbes 12--13 protsenti SKPst. Eesti majanduspilt muutub radikaalselt, kui välisraha sissevool peaks lakkama. Igal juhul peame sellele mõtlema ja juba ette vasturohtu leidma. Selles suhtes on Siimannil isegi kiirem kui Vähil.

Kaitsetollidesse suhtun ma mõistvalt. Ma tean küll väga hästi, et kaitsetollid on kaubandust takistav faktor. Samas saan ma aru, et maailmas ei tule kunagi sellist asja nagu ideaalne konkurents.

Kõik riigid rakendavad majandus- või poliitilistes huvides poliitikat, mille üheks hoovaks on kaitsetollid. Kui Eesti tahab riikide konkurentsis vastu pidada, peab ta rakendama poliitikat, mis võimaldab ettevõtjatel konkurentsis ellu jääda. Tollid on üks võimalik vahend selles poliitikas.

Tollid ei ole mingil juhul koll ega pime relv ja nad töötavad ainult koos teiste majanduspoliitiliste hoobadega. Mitte üksnes nii, et paneme tollid ühele või teisele kaubagrupile ja saame õnnelikuks.

See ongi ilus näide selle kohta, kuidas arvestatakse reaalsusega. Sealiha tuleb Eestisse sisse kolmandatest riikidest, kellega meil ei ole vabakaubanduslepingut.

Seetõttu võib proovida tollitariifide pidavust ja nende mõju ulatust. Kuid seegi ei pruugi aidata. Ega ilmaasjata pole Euroopa Liidu turul just kvoodid ja tehnilised barjäärid, mitte aga tariifsed barjäärid.

Millal neid rakendama hakatakse, ei tea veel keegi. Majandusminister Jaak Leimanni juhitud töörühm on valmis saanud mahuka, 100leheküljelise raportiga, mis arutatakse ja analüüsitakse valitsuses läbi.

Enne 1997. aasta viimast kvartalit ei ole ühegi abinõu rakendamine reaalne. Võtame kasvõi teraviljakasvatuse, kus toetus antakse uutele külvidele, mitte juba kasvavale viljale.

Teine asi on see, et Eestil on rahvusvahelise valuutafondiga siduv memorandum, mis ei võimalda Eestil rakendada tollimaksu kuni selle aasta augustini.

Eesti Panga rahapoliitikat ei tule vaadata niivõrd 1997. kuivõrd 1992. aasta kõrguselt. Tollal ei olnud Eestis ühtegi inimest, kes oleks kätt harjutanud keskpangapoliitikaga ja ka eriti palju sellest teadnud. Mõni inimene oli natuke ühest või teisest kohast sellest lugenud, ent ka selliseid inimesi oli ääretult vähe.

Seetõttu oli ainuvõimalik, et tehti valmis valuutakomitee süsteem, mis ei ole keskpangapoliitika ja mis tänapäeva mõistes välistab rahapoliitika, vähemalt väga suures osas.

Loomulikult on valuutakomitee süsteem väga primitiivne ja ükski arenenud riik ei hakka seda mitte kunagi kasutama.

Arvan, et enamik ülemineku- ja arenguriike, kes seda rakendavad, loobuvad mingi aja jooksul valuutakomitee süsteemist. Võib-olla teeb seda ka Eesti, kuid Eesti puhul on eriprobleemid, sest Eesti majandus on väga väike ja tema turud niivõrd avatud, et igasugune välismõjutus võib meie rahasüsteemi segi paisata.

Rahapoliitika ajalugu pole andnud vastust, kumb tagab suurema stabiilsuse, kas valuutakomitee jäikus või keskpangapoliitika, mis toimib nii välis- kui ka sisemõjutuste vastu.

Kuigi mulle jäigad süsteemid ei meeldi, pole veendumust, et Eestis jätkub praegu nii palju kollektiivset mõistust, et viia ka raskes seisus ellu ranget rahapoliitikat. Keskpanga tõeline rahapoliitika on õigustatud, kui seda tehakse targalt.

Kõige halvem rahasüsteem on ebastabiilne rahasüsteem. Kuni valuutakomitee pole oma võimalusi ammendanud, ei ole mõtet rahasüsteemi reformida.

Riigireiting on huvitav asi ja alati on huvitav teada saada, mida sinust arvatakse. Teisalt toob riigireiting, mis juhtub olema hea või üle ootuste hea, tõenäoliselt kaasa suure raha sissevoolu. Nüüd jõuame valuutakomitee ühe puuduse juurde.

Kui raha tuleb riiki sisse, kaasneb sellega inflatsiooni tõus, sest valuutakomitee süsteemi korral keskpank ei kontrolli aktiivselt rahapakkumist: niipalju, kui on välisraha, tekib ka baasraha. Seetõttu rahapakkumine suureneb, mis toob kaasa majanduse ülekuumenemise, inflatsiooni ja muud pikaajalised ebameeldivad asjad.

Kui aga riigireitingu järgi osutub, et Eesti usaldusväärsus polegi nii suur, jahutab see laenamist. Selgus on aga igal juhul väärtus ja seetõttu on riigireitingu tellimine õige samm.

Hetkel kuum