Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kakluse kaks kaotajat
Istub Olari Taal oma kabine-tis ja muheleb rahulolevalt. Hannes Tamjärv näeb Vabaduse väljaku äärsel Tallinna Panga majal Hansapanga silti. Malle Eenmaa hõõrub käsi -- ometi kord ei ole see Maapank, keda avalikkus hekseldab.
Äripäeva arvates on pankadevahelises sõjas kaks kaotajat -- kaklejad ise. Tallinna Panga ja Ühispanga nägelemine on vesi eelkõige teiste pankade veskitele. Sealtkandist olid pärit ka nädalatagused esimesed mõistaandmised ühe panga makseraskustest. Õli valatakse ikka sellesse tulle, mis konkurente kõrvetab.
Tallinna Panga viga tundub olevat omanike ja juhtimise liiga lähedane seos. Pangale hakkab kätte maksma see, et panga nõukogu esimehest Guido Sammelseljast sõltub tegevjuhtimises liiga palju. Vastutust ei jagata teiste meeskonna liikmetega.
Ühispank on pikemat aega teistel pankadel pinnuks silmas -- praktiliselt tühjalt kohalt alustanust on saanud võimas tegutseja, kes on riigilt endale napsanud mitmeid soodustusi. Nende kapis on 70% riigieelarvest ja Tallinna kontsernikonto, mis seonduvad vastavalt Agu Lellepi ja Robert Lepiksoni aktsiaostudega. Kui Hansa-, Hoiu-, Tallinna ja Forekspanka peetakse enam-vähem ühelaadseteks rahaasutusteks, siis Ühispank jääb sellest seltskonnast kõrvale. Pank, kus ei maksa niivõrd raha, kui suhted. Kui mujal meelitatakse kliente ettevõtetele tehtavate soodustustega, siis Ühispank on oma panuse pannud juhtidele. Säherdune taktika on küllalt levinud Venemaal.
Veel läinud aasta keskel oli Hansapanga käes peaaegu pool Tallinna turust. Tallinna Panga turuosa nii juriidiliste kui üksikisikute hoiuste osas oli Ühispangast ligi kaks korda suurem. Üksikisikute hoiuste turuliider oli Hoiupank. Aktiivselt ettevõttehoiuste turule trügiva Ühispanga jaoks oli Hansapank liiga suur suutäis. Mitte aga Tallinna Pank.
Teisest küljest -- turul olijad seal väga hea meelega teisi tegijaid näha ei tahaks ja teiste pankade jaoks oli uue üritaja tulek loomulikult liiast.
Panga jaoks on üks kiiremaid kasvamisvõimalusi saada enda haldusse riigi raha. Ühispank selle võimaluse sai. Ometi on see võrreldav näpu kuradile andmisega, kus mingil ajal terve käsi läheb ja tagasitulev löök siis ka rusikajagu suurem on. Esimese tagasilöögi oma riigisõbraliku poliitikaga on Ühispank avalikkuse ees saanud.
Toimetuse arvates on kõige üllatavam see, et kisklemine vastupidiselt paljutsiteeritud heale pangandustavale siiski avalikkuse ees lahti läks. Kummaltki poolt ei olnud teadlikku tegutsemist, pigem iseloomustab kogu situatsiooni enesevalitsemise puudumine. Olgu see siis pangajuhi enda iseloomust või meeskonna survest tingitud.
Edaspidine elu läheb tõe-näoliselt seda rada, et eile õhtul järjekordselt kokku lepitud näiline ajutine vaherahu ei pruugi tähendada täieliku leppimise saavutamist.
Tahtmatult või mitte, aga niidiotsad on ajakirjandusele pihku visatud. Mõne aja möödudes kipub pall jälle tasapisi veerema ja pangahärradele jalgu jääma.
Kliendid vaatavad mitmepäevaseid mudaga loopimisi ja vahepealseid lubaduste jagamisi pealt ja marsivad oma rahaga kindluse mõttes mõnesse soliidsemasse panka.
Kogu pikalt vindunud kemplemine on saanud teistele pankadele tõsiseks õppetunniks. Võib arvata, et naljalt niipea Eesti ajakirjandusele sarnast lõbu ja töörõõmu nagu viimastel päevadel ei pakuta.