Kas saarte seadust on vaja?

Põhimõtteliselt ma vastu ei oleks, aga vaja on defineerida väga täpselt, milline on seaduse objekt. See ei saa mitte mingil juhul haarata näiteks Saaremaad, Hiiumaad ja Muhut, neid Eesti mõistes suuri saari, samuti ka neid saari, mis täna on asustamata. Sest õnnetuseks on seaduses ka selline võimalus, et nii kui ühele n-ö asustamata saarele satub kas või üks püsielanik, muutub see saar või laid kohe selle seaduse objektiks, ning riik peab kandma kõiki neid kohustusi, mis sellest tulenevad. Näeksin saarte seadust üksnes täna asustatud väikesaarte osas toimivana: Kihnu, Ruhnu, Vilsandi jt.

Minu vastuväited riigikogus puudutasid eeskätt nn maanteepikenduse ideoloogiat. Ma ei saa niisuguseid ebamajanduslikke ja ka ebasotsiaalseid otsuseid aktsepteerida. See tähendaks, et igale väikesaarele võib teha mistahes lolle investeeringuid, kas või näiteks ehitada Manilaiule asfaltbetoonitehase ja hakata sealt siis riigi kulul n-ö maanteepikenduse õigustuse all vedama asfaltbetooni välja.

Põhjendamatu on ka restitutsiooniline moment. Riigil ei ole täna mingisuguseid kohustusi taaselustada näiteks Naissaar n-ö restitutsioonilisel printsiibil. Mina arvan nii vaatamata sellele, et ka minu esivanemad on pärit Naissaarelt.