Vastukommentaar Kaupo Pollisinskile

Eesti Panga (EP) infoosakonna juhataja Kaupo Pollisinski on oma kommentaaris 22. mai Äripäevas öelnud, et sisulist vahet laenu-hoiuühistu ja ühistupanga vahel pole. Tegelikult on nende vahel siiski suur erinevus.

Pollisinski leiab, et laenu-hoiuühistule on lubatud samad tegevusalad mis ühistupangale. Kahjuks EP 1995. aasta 24. märtsi määruses nr 8 punktis 2.5 toodud laenu-hoiuühistute tehingute loetelus on kaheksa alapunkti. Kõrvutades seda tegevusalade loeteluga krediidiasutuste seaduses, mis on toodud samas kommentaaris, näeme seal 12 alapunkti. Laenu-hoiuühistule on lubatud seega tervelt neli tegevusala vähem.

Nüüd tuleb kõige olulisem punkt kogu asja juures -- laenu-hoiuühistu tohib tegutseda ainult ühe kohaliku omavalitsusüksuse piires. EP eriloaga on võimalik tegevuspiirkonda laiendada kahe kuni kolme omavalitsusüksuse piiresse. See tähendab, et laenu-hoiuühistu ei või liikmeid kaasata mujalt ja ei või ka mujale vahendeid laiali jaotada, kui ainult ühes omavalitsusüksuses. Arvestades aga seda, et Eestis on omavalitsusüksused üsna väikse elanikkonnaga, ei saa see omanikering piisavalt suureks kujuneda.

Ühistupanga eeliseks tulekski siit tulenevalt lai omanikering, sest tema tegevuspiirkonnaks võib olla kogu Eesti Vabariik ja järelikult võib ka iga Eestis elav inimene panga liikmeks saada. Sellest tulenevalt on loogiline, et laiema tegevuspiirkonna tõttu liitub ühistupangaga ka rohkem inimesi ja on võimalik saavutada optimaalne liikmete arv.

Oma kommentaaris on Kaupo Pollisinski öelnud ka, et vahe on osakapitali nõudes. Ta kirjutab: «Loomulikult pole isikutel, kes kavatsevad kiiresti väikesest rahast suurt teha, sellist summat kusagilt võtta ja ühistupank kui reguleerimata institutsioon, kus raha ei nõuta, võib tõesti sobiva ni?ina tunduda.» Siinkohal tekib meil küsimus, et kust teab lugupeetud EP infoosakonna juhataja, et asutajatel seda raha ei ole? Küsimus pole osakapitalis, vaid põhimõttelises erinevuses selliste finantsinstitutsioonide vahel.