16 juuni 1997

Postside turumajanduse põhimõtete taustal

Omamoodi ehk üllatav, ent tõsi -- postside vajab ka Interneti, tiigrihüppe ja oodatava arvutibuumi päevil tähelepanu. Kas aga turumajanduse põhimõtete taustal kohe monopolitroonile upitamist, on küsitav.

Nii tänastes kui aastatagustes kirjatükkides kumab läbi vähene analüüs, pisiküsimuste suureks puhumine, ka ühel või teisel põhjusel möödarääkimine.

Möödarääkimine saab alguse tõese taustandmestiku mittetundmisest, väärtõlgendusist või puudumisest. Põhjus võib olla samuti vajalike lähteandmete mitteavalikustamine.

Postside tegevuse vaagimisel tuleb soostuda tõdemisega, et süsteemi olulisim koostisosa on klient ehk tarbija. Sestap on postside peaeesmärk osutuda klientidele nõutaval kvaliteedil teenuseid majanduslikult soodsamal viisil.

Esimene vastuolu allikas -- postsidesüsteemi paremustamisel võtta ette üks postsideteenus või terve teenusepakk (nt Eesti Posti põhikirjas sätestatu alusel). Paraku praegu käib sõnasõda üksnes kuni 350grammiste postisaadetiste edastamise/kojukande ainuõiguse oma(nda)mise üle.

Paar tõika selles osas. «...Meie ühed olulisemad töölõigud -- kirjad ja ajalehed -- ei anna kasumit,» teavitas Eesti Posti peadirektor Tarmo-Jaan Tõeleid (Postimees, 11.06.1997). Statistika aastaraamat näitab lähetatud kirjakoguse enam kui kahekordset kahanemist (1990. a lähetati 72,9 miljonit ja 1995. a 31,8 miljonit kirja).

Niisiis on tegu kasumit mittetagava teenuseliigiga, mille maht aastati on kahanenud lausa silmnähtavalt.

Nõrk äriplaan

Usutavasti ei kuulu riigiettevõte Eesti Post mittetulundusühingute hulka. Kui nii, siis tuleks äriplaan üle vaadata.

Üksikasjadesse laskumata tuleb osundada võimalusele pakkuda teenuseliik näiteks konkursi alusel täitmiseks soovijaile/taotlejaile välja. Seda enam, et ka kuni 350grammiste postisaadetiste edastamisel on Eestis tegutsejaid üksjagu.

Turumajanduse edenemisega kaasnevad ka meil reklaam(posti)saadetised saadetiste üldmahus. Ent kui suur see osa on? Millisel määral ja viisil reklaamsaadetised mõjutavad postside tariifipoliitikat jne?

Loomulikult võidakse osundada, et kõik see on linnade ehk isegi Tallinna probleem. Maapostside korraldamine olla hoopis teisem.

Postiametkonna 1938./1939. aasta tegevusülevaade annab teada, et Eestis edastati ligikaudu 48,5 miljonit kiripostsaadetist (liht- ja tähtsaadetised, väärtkirjad). Seega enam-vähem tänapäevane suurusjärk, kusjuures linnade osa oli toona ligikaudu 84%.

Eestis oli umbes 3700 posti- ja kirjatalu. Seejuures vaid 143 postiasutuses olid teenistuses nn postiametkonna koosseisulised töötajad. Ülejäänutes oli töösse kaasatud nii teiste ametiasutuste (nt valla- ja koolimajad, kauplused) töötajad kui eraisikud. Tööjõudu on maal praegu piisavalt.

Kas Eesti Post on vaene? Viidatud Postimehe usutluse andmeil oli Eesti Posti töötajate keskmine palk 1996. aastal umbes 3100 krooni, linnapostiljonil 1600 krooni ning maapostiljonil 1200 krooni.

Eesti Posti jõukustaset peaks iseloomustama ka nn kaasavara, st enne 1940. a sündmusi talle kuulunud kinnisvara. Näiteks Tallinnas kolm hoonet Harjumaal kaks hoonet, Järvamaal kolm, Läänemaal neli, kõikjal Eestis kokku 40 hoonet. Tallinna kesklinna büroo- ja äripindade rendihinnad on kuni 400 krooni ruutmeetri eest. Välja rentides näiteks 500 m², on kuu tulem kuni 200 000 krooni jne. Kas see tulu on ka äriplaanis kirjas?

Ja lõpuks küsimus -- kelle määrata on hinnapoliitika? On see peresisene asi või peaks seda otsustama nn laiapõhjaline komisjon?

Toona tegutsenud tariifinõukokku kuulus «esindajaid teede-, raha-, kaubandus- ja tööstus, põllumajandus-, sõjaministeeriumist jne. Ka kutsuti nõukogu istungil osalema riigikontrolli esindaja.»

Mida vähem on asjassepuutuvaid arvandmeid avalikustatud, seda lihtsam on hämada ja keerutada. Ehk tuleb ka postsidele kasuks arukas tööjaotus nii erinevate koostööpartnerite kui konkurentide vahel.

Hetkel kuum