Derivaatidega saab maandada kursiriski

Derivaadid on Eestis tegutsevate ettevõtete seas tänini vähe kasutamist leidnud. Üks peamine põhjus on siin arvatavasti finantsjuhtide ja raamatupidajate vähene informeeritus.

Derivaatide näol on tegemist nn tuletisväärtpaberitega, mille hulka kuuluvad optsioonid, forward'id, futuuridja swap'id.

Optsioon on leping kahe osapoole vahel, millega üks pool kohustub ostma/müüma ja teine saab vastavalt õiguse müüa/osta mingit vara lepingus näidatud kuupäeval ja kokkulepitud hinnaga. Selle õiguse eest tuleb lepingu ostjal maksta müüjale tasu (optsioonipreemia). Optsioonilepingu sõlmimine vabastab selle ostja riskist, et mingi vara ostu- või müügihind muutub temale ebasoodsaks. Optsioonilepingu ostjal on õigus oma lepingulist võimalust mitte kasutada, mida ta teeb juhul, kui turg pakub varale tema jaoks soodsamat hinda. Optsiooni müüja jaoks on aga leping siduv.

Forward-leping on põhimõtteliselt samasugune, kuid siin on lepingu täitmise kohustus mõlemal osapoolel. Futuurleping on omakorda sarnane forward'ile, kuid futuurlepingu tingimused on standardiseeritud. Viimane tähendab seda, et iga üksik leping annab rangelt fikseeritud tingimused.

Swap-lepinguga lepivad osapooled kokku mingitest varadest tulenevate rahavoogude vahetamises tulevikus.

Ettevõtted, kellel on valuutas fikseeritud nõudeid ja kohustusi, omavad kursiriski, st riski, et valuutakursid muutuvad oluliselt ebasoodsamaks. Paljudel ettevõtetel on pikaajalisi valuutas fikseeritud laene. Valuutakursi suured kõikumised võivad aga põhjustada lisakulusid. Derivaatide abil saab kursiriski maandada.

Oletame, et teil on sõlmitud valuutas fikseeritud tootmisseadmete ostuleping, mille põhjal teil tuleb tasuda kuue kuu pärast 100 000 dollarit. Lepingu sõlmimise ajal võrdub üks dollar 12 krooniga. Kuue kuu pärast aga avastate, et ühe dollari eest tuleb välja käia juba 13 krooni, millega tekib teile lepingu täitmisel lisakulusid 100 000 krooni. Lahenduseks ei saa lugeda kohe lepingu sõlmimisel vabade vahendite kinnipanemist dollarite alla. Siin ongi sobiv appi võtta derivaadid. Näiteks on teil võimalus sõlmida mõne kommertspangaga optsioonileping, mis annab teile õiguse osta kuue kuu pärast 100 000 dollarit kursiga 1 USD = 12 EEK. Oletame, et te maksate selle lepingu eest 25 000 krooni. Kui nende kuue kuu jooksul tõuseb dollari kurss Eesti krooni suhtes tõepoolest 13 kroonini, siis olete te tänu optsioonilepingule võitnud 75 000 krooni. Kui dollari kurss peaks aga langema, siis ei ole teil mingit kohustust osta neid optsioonilepingu kursiga.

Kuid kuidas kajastada derivaate raamatupidamises? Eesti raamatupidamisseadus selle koha pealt vaikib. Ka IASist ei leia te täpseid juhtnööre.

Riskide maandamistehingute puhul võib nendega seotud tulu ja kulu arvata maandatud kirje soetusväärtusesse. Meie näites kasutame toodud seadmete soetushinna leidmiseks Eesti kroonides seda valuutakurssi, mida maksime optsioonilepingu järgi, ühtlasi võime lisada seadmete soetushinda ka makstud optsioonipreemia. Kui jätame aga optsioonilepingu kasutamata, siis kanname makstud optsioonipreemia aruandeperioodi finantskuludesse.

Valuutalaenu, mille kursiriski maandamiseks on sõlmitud swap-leping, tuleb bilansis näidata swap-lepingus fikseeritud valuutakursside, mitte Eesti Panga päevakurssidega. Swap-lepingu kurssidega leiame ka bilansipäeva seisuga tekkepõhise intresside viitvõla.

IAS 32 põhjal on nõutav üksikasjalik selgitus selle kohta, miks ja milliseid derivaatlepinguid ettevõte omab, kuidas on arvestatud nendega seonduvaid kasumeid ja kahjumeid ning mil viisil on need kajastatud finantsaruandluses.