18 august 1997

Pankrotihaldur võib teenida miljoneid

Pankrotihalduri tasu suuruse määrab üldjoontes kindlaks pankrotiseadus. Seaduse kohaselt ei tohi halduri tasu olla väiksem kui üks protsent pankrotivara müügist ja tagasivõidetud rahast, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivara hulka arvatud rahast. Pankrotihaldurite tasu ülemine lagi on seni olnud määratlemata.

Ettevõtte pankrotitoimkond teeb kohtule halduri tasu määramiseks ettepaneku, mille kohus oma määrusega lõplikult kehtestab. Sisuliselt on kohtu toiming pigem rutiin.

Eelmisel nädalal saatis justiitsministeerium riigikantseleile eelnõud, millega valitsus kehtestab pankrotihalduri eksami tegemise ja atesteerimise uue korra ning justiitsminister korra pankrotihalduri tasu piirmäära arvestamiseks. Kuigi pankrotihalduritele kehtestatakse tasu piirmäärad, jätab ka see kord võimaluse neid määrasid ületada.

Justiitsministri määruse eelnõu üks punkte ütleb, et pankrotihaldurite nn reegelmäära ületav tasu tuleb määrata, kui välistamis-, eelisõigus- ja tagasivõitmisnõuete menetlemine on moodustanud olulise osa halduri tegevusest, ilma et pankrotivara oleks vastavalt suurenenud. Samamoodi tuleb toimida siis, kui haldur on edasise kahju vältimiseks jätkanud võlgniku majandustegevust või hallanud võlgnikule kuulunud ehitisi ning pankrotivara ei ole vastavalt suurenenud.

Maire Arm on seda meelt, et pankrotihaldur käsitleb võlausaldajaid kui oma kliente, sest raha haldurile maksmiseks tuleb nii või teisiti võlausaldajate taskust. Pankrotihalduri tasu suurus oleneb tema sõnul võlausaldajate ja halduri kokkuleppest.

Kui soovitakse saada rohkem, tuleb olla valmis ka kohtukulude katteks rohkem raha välja andma, lisab Arm. «Kui võlausaldajad leiavad, et haldur on teinud head tööd, siis nad ju annavad ise vabatahtlikult raha oma taskust,» möönab Arm.

Armi sõnul ei saa mingist kindlakskujunenud pankrotihalduri tasust või selle määramise protsendist rääkida. Pankrotihalduri töö tasustamiseks võib kuluda ka sada protsenti pankrotivarast, kui selgub, et võlanõuete rahuldamiseks piisavalt vara ei ole, väidab Arm. Tema sõnul on, vastupidi, olnud ka neid pankrotiprotsesse, kus halduri töö on jäänud hoopis tasustamata. Viimane kehtib eriti juhtudel, kui haldur on tegutsenud ajutise pankrotihaldurina ja ettevõte on läinud ilma pankrotti välja kuulutamata likvideerimisele. Välistatud pole ka halduri tegutsemine kahjumiga.

Pankrotihalduritel tuleb kohtu palvel ajada ka mittetulusaid pankrotiasju. Kasvõi seepärast, et saada enda kätte hiljem tulusamaid pankrotiasju, seletab Arm.

Otsustav sõna halduri ühe või teise ettevõtte pankrotihalduriks nimetamisel on öelda kohtunikul, vaatamata sellele et ka pankrotiavalduse esitaja võib teha ettepaneku talle sobiva halduri nimetamiseks.

Kuigi pankrotihalduri nimetamisel lähtub kohus halduri senistest kogemustest ja tulemustest, on üks valiku alus konkreetse kohtuniku koostöö antud pankrotihalduriga.

Maire Armi meelest on igal elualal võimalik hästi teenida. Aastas enam kui miljoni krooni teenimises pole ka pankrotihaldurite hulgas midagi loomuvastast, väidab ta. «Seda ei taga mitte halduriamet, vaid inimene ise, kes selle miljoni välja võitleb,» lisab Arm.

Mõistagi tähendab suure raha teenimine meeletut tööd hommikust õhtuni, eriti suurtes pankrotiprotsessides, kus on palju võlausaldajaid, jätkab Arm. See võib tähendada ka võlausaldajate manifestatsioone pankrotihalduri akna taga, nii nagu avaldasid hiljuti meelt OÜ Safran väikeinvestorid.

Enam kui miljon krooni aastatulu deklareeris tänavu mitu pankrotihaldurit. Üks neist, Hugo Peterson, kinnitas samas, et tema järgmisel aastal deklareeritav summa kujuneb oluliselt väiksemaks.

Kõik oleneb käsilolevatest pankrotiasjadest ja kõigi jaoks ihaldusväärne miljon võib koguneda mitme aasta töö viljana, lisab Maire Arm.

Seni on pankrotihaldurina töötamiseks piisanud Eesti majandusjuhtide instituudi (EMI) juures toimuvate kursuste läbimisest. Tänaseks on vastava tunnistuse saanud ligi 600 inimest, kellest pankrotihaldurina tegutseb aktiivselt 50--70. Pankrotihaldurite kojal on 85 liiget.

Pankrotihaldurite koja liikmeskonda kuulumine mingeid eeliseid ei anna, tegu on pigem kutseühinguga, tunnistab Maire Arm. Sellele vaatamata informeerib pankrotihaldurite koda regulaarselt kohtuid, kes halduritest koja liikmeskonda kuulub.

Ilma pankrotihalduri tunnistuseta on õigus haldurina tegutseda ka vandeadvokaatidel.

Valitsusse jõudnud määruse eelnõuga kehtestatakse pankrotihalduritele uus eksami tegemise ja atesteerimise kord. Eelnõu kohaselt on eksami ja atesteerimise eesmärk selgitada pankrotihalduri erialaste teadmiste ja isikuomaduste sobivust kehtestatud nõuetele, mille üle hakkab otsustama valitsuse korralduse alusel nimetatav komisjon.

Vastavalt valitsusse jõudnud eelnõule võib pankrotihaldurina tegutseda üksnes riikliku komisjoni poolt atesteeritud isik (erandi moodustavad ainult vandeadvokaadid). Väljaantav riiklik halduritunnistus kehtib kolm aastat.

Pankrotihaldurite koja eestvõtmisel saab loodetavasti peatselt sõlmida ka pankrotihalduri vastutuskindlustuse lepinguid. Vastavasisulisi läbirääkimisi peab pankrotihaldurite koda praegu kindlustusfirmaga Seesam. Maire Armi sõnul peaks vastutuskindlustuse sisseseadmine andma kohtule ja võlausaldajatele edaspidi suurema kindlustunde. Ka pankrotihaldur võib teha tahtmatult otsuse, mis toob endaga kaasa ainelise kahju.

Pankrotihaldurite vastutuskindlustuse puhul oleks tegemist juba praegu toimiva ettevõtte juhi vastutuskindlustuse analoogiga. Sarnasus on ka seetõttu, et sisuliselt lähevad haldurile pankrotimenetluse ajal üle ettevõtte juhi funktsioonid.

Hetkel kuum