Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Euroopasse
Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga on seni kõneldud valdavalt emotsioonide pinnal. On esitatud poolt- ja vastuväiteid, kas Eesti kuulumine ühinenud Euroopasse on meile kasulik või kahjulik. Ühtegi tõsisemat arvudel rajanevat analüüsi, kuidas võimalik ühinemine hakkab mõjutama Eesti majanduselu, pole vähemalt minu silma alla sattunud.
Kui võtta arvutuste aluseks ELi eelarve ning Eesti rahvuslik kogutoodang, siis kujuneb praegust taset arvestades Eesti võimalikuks maksuks umbes 1,3 miljardit krooni, mille peaksime igal aastal Euroopale loovutama.
Eesti ELi liikmeks astumise avalduse kohta koostatud arvamuses Agenda 2000 öeldakse, et Eestile tehtavad struktuurifondide eraldised jõuavad järk-järgult 4 protsendini meie rahvuslikust kogutoodangust ehk siis 2,5-3,5 miljardi kroonini. Samas aga ei tohi unustada, toonitab Agenda 2000, et kandidaatriigi ühinemisel ei koorma enam euroliidu eelarvet abirahasummad, millele kandidaatriigil oli õigus mitmete ühinemiseelsete programmide, näiteks Phare raames.
Neid arve kõrvutades võib küll jõuda järeldusele, et väike omakasu peaks Eestil siiski olema, kuid arvestada tuleb veel lugematul arvul aspekte. Kas või näiteks seda, et Eesti on seni suutnud nn Euroopa valges raamatus ettenähtud 899 meetmest ja määrusest rakendada vaid 283 ning et ülejäänud vajalike meetmete ja määruste elluviimine vajab samuti raha. Oleks hea, kui Eesti ametnikud suudaksid tavakodanikule Euroopa eeliste selgitamiseks koostada ligikaudse ülevaate eelseisvatest kulutustest, mis meil seoses võimaliku ühinemisega ees seisavad. Kulutused peaksid aga nagu igas korralikus majapidamises olema tasakaalus saadavate tuludega, mis tuleks samuti ära näidata. Sõnu ja emotsioone on siiani piisavalt kulutatud. Nüüd on ilmselt õige aeg paberil kokku lüüa ka kõik plussid ja miinused.